IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

02.12.2018 19:15 by Liis M

Vastus neljandale teemale Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad.


Valisin lugemiseks Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. (Wilson, et al., 2007)


Kui eelmise teema raames sai vaadeldud pigem õpetaja seisukohast keskkondi, läbi mille õpilaste edenemist jälgida, hinnata ja tagasisidestada siis seekord on rõhk personaalsetel ehk õppijakesksetel keskkondadel.


Kui lihtsalt virtuaalsed õpikeskkonnad annavad õppijale justkui vabaduse näiteks õppida omas tempos ja korrata siis piiravad need õppija loovust. Personaalsed õpikeskkonnad annavad õppijale võimaluse, lisaks materjalide vaatamisele ja testide lahendamisele, ise materjale ümber mõtestada, ümber tõsta ja luua oma sisu, olla loov.


Loetud artiklis toovad autorid välja, et alternatiiv virtuaalsele õpikeskkonnale keskendub pigem erinevate tehnoloogilistele vahenditele kui ühele kindlale tarkvarale (Wilson, et al., 2007). Seega personaalne õpikeskkond kujunev pigem nendest vahenditest, mida õppija kasutab, mitte nendest vahenditest mille läbi ta oma töid esitab. Näitena – ülikoolis õppijal on ette nähtud, et tööd tuleb esitada küll kindlas keskkonnas (näiteks eDidaktikum) kuid vahendid, mida õppija oma töö tegemiseks kasutab ei ole seotud otseselt selle keskkonnaga. Seega õppija teeb oma märkmeid, leiab materjale ning kirjutab töö valmis väga erinevatest kohtadest, kujundades seeläbi omale mugava ja käepärase keskkonna.


Personaalsel õpikeskkonnal on aga artiklis (Wilson, et al., 2007) välja toodud ka miinuseid, millest põhikooli õpetajana tooks välja järgmised:



  • Personaalse õpikeskkonna puhul võib õppija sattuda väga mitmekesise informatsiooni otsa.

  • Suur osa informatsioonist, mida õppija saab, ei pruugi olla üldse seotud selle kontekstiga, mida tal vaja on.

  • Personaalne õpikeskkond ei pruugi olla tõhusam kui virtuaalne õpikeskkond kuna vahendeid, mida õppija saab kasutada võib olla liiga palju.


Ehk siis – artikkel on kirjutatud pigem üliõpilaste vaatenurgast. Üliõpilane peaks omama juba piisavalt kriitilist mõtlemist ja saama hakkama sellega, et leida omale vajalik info üles.


Kuigi personaalne õpikeskkond pakub rohkem võimalusi õppija arenguks siis leian, et selle kasutegur algab siis kui õppija on omandanud teatud tasemel kriitilise mõtlemise, vastutustunde ja oskused. Seega põhikooli tasemel õpetades ei saa õppijatele kohe pakkuda võimalust kujundada oma virtuaal-personaalne keskkond ning neid peaks hoidma õpetaja poolt kontrollitavas keskkonnas kus nende arengut on võimalik jälgida ja suunata.


Loetud artikkel on praeguseks hetkeks 11 aastat vana ning on positiivne, et tänaseks päevaks on tehnoloogilised (nii riistvara kui tarkvara) jõudnud sellisele tasemele, et õppijatele on võimalik pakkuda poolavatud õpikeskkonda. Seda siis selle mõttes, et õpihaldussüsteemid on piisavalt mitmekesised, et pakkuda õppijale suuremat vabadust ning õppijatel on võimalus oma personaalset õpikeskkonda sobitada virtuaalse õpikeskkonnaga.


 


Teise osana. Oma personaalset õpikeskkonda püüdsin visualiseerida kasutades draw.io’d ja välja tuli selline pilt:


Capture


Tegelikkuses saaks veel siia hulka arvata ka näiteks Facebook messengeri mille kaudu käib suhtlus saatusekaaslastega ja võib-olla ka muud, mille peale kohe ei tulnud.


 


Kasutatud artikkel


Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007, june 2). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. 3, pp. 27-38. doi:https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

https://liismopib.wordpress.com/2018/12/02/personaalsed-ja-avatud-opikeskkonnad/

0 comments:

Post a comment