IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajalugu

18.11.2018 6:22 by Miina P

Varajased arvutid ehk “õpetamismasinad”


Rääkides haridustehnoloogiast, võiks esmalt vaadelda haridust üldisemalt. Andrew Molnar esitab oma artiklis kaks hariduse peamist funktsiooni: edastada eelmiste põlvkondade kultuuri, väärtuseid ja õppetunde praegusele põlvkonnale ning valmistada lapsi ette maailmaks, milles nad elavad. (Molnar, 1997)


Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Muutused majanduses, tehnoloogia ja teaduse kiire areng  on tinginud ka ümberkorraldusi hariduses ja selles, mida, kuidas ja milliste vahenditega õpetada. Tööjõuturg nõuab tänapäeval uusi teadmisi ja oskusi. Õppeprotsessis on muutunud oluliseks õpilaste endi aktiivsus, katsetamine, läbi proovimine ja õpitu reaalse eluga seostamine. Kõike seda võimaldavad tehnoloogilised vahendid. Tänapäeval ei kujutaks Eesti koole ning isegi mitte lasteaedu ette ilma tehnoloogiliste ja robootiliste vahenditeta. Kuidas aga kõik alguse sai?


Erinevate allikatega tutvudes selgub, et meile harjumuspärase, kaasaegse, operatsioonisüsteemiga arvuti kasutusele võtmine jääb 1940. aastatesse.  1944. aastal võeti Harvardis kasutusele MARK 1 ja 1946. aastal Pennsylvania Ülikoolis ENIAC. Arvutite varajane kasutamine koolides oli peamiselt seotud selliste ainevaldkondadega nagu matemaatika, teadus ja inseneerija. Varajased arvutid olid kasutusel matemaatikaülesannete lahendamise vahenditena, asendades arvutuslükateid ning võimaldades matemaatilistele probleemidele realistlikumalt läheneda. (Molnar, 1997)


Arvutite eelkäijateks olid varajased “arvutid” ehk “õpetamismasinad” (Teaching Machines). Algselt oli tegemist mehaaniliste seadmetega, mis mõeldud õpilastele materjali esitamiseks ja teadmiste kontrollimiseks. Õpetamismasina esmaleiutajaks oli Sidney L. Pressey. (Benjamin, 1988)


Kui Pressey algelist õpetamismasinat oli võimalik kasutada ainult matemaatiliste ülesannete lahendamiseks, siis B. F. Skinner hakkas looma masinaid ka teiste ainevaldkondade, nagu keeleõpe, muusika jne jaoks. Skinneri loodud masinat defineeriti järgmiselt: õpetamismasin on automaatne või ennastjuhtiv seade, mis a) esitab uue informatsiooni/küsimuse, b) pakub õppijale välja variandid teabele vastamiseks, c) annab tagasisidet õppija vastuste korrektsuse kohta. Masinal oli siiski teatavaid puudujääke ning vastuste korrektsust masin esialgu kontrollida ei suutnud.  (Benjamin, 1988)


Võib öelda, et Pressey oli ideede poolest oma ajast ees. Ta ennustas ette “tööstuslikku revolutsiooni”,  uuendust, mis peaks hariduses aset leidma. 1933. aastal kirjutatud raamatus esitab Pressey ideid vajalikest tehnoloogilistest uuendustest ning näeb tulevikus koolides erinevaid tehnoloogilisi masinaid, mis hõlbustavad õpetajatel õpetamist ja õppijail teadmiste omandamist. Tol ajal kogusid tema ideed suhteliselt vähe pooldajaid ning masinate vastu oli huvi samuti väike. (Benjamin, 1988)


Skinner täiustas samuti oma masinaid ning varajastel 1960. aastatel olid masinad nö pildil. Masinate vastu tundsid huvi nii haridusasutused, tööstus kui ka militaarüksused. Loomulikult leidus tollases ajakirjanduses ka artikleid, mis püüdsid hoiatada inimesi masinate/arvutite võimalike ohtlike  mõjude eest. Kardeti, et masinad hakkavad asendama õpetajaid ja robotitest saavad laste juhendajad ehk siis peljati inimliku sideme ja tähelepanu kadumist. Samuti kaheldi masinate efektiivsuses seetõttu, et õpetajad pole piisavalt kompetentsed uut tehnoloogiat kasutama. Muret tekitas ka küsimus, mis juhtuks siis, kui programmeritavad seadmed satuksid kellegi kätte, kellel on halvad kavatsused, näiteks riikide tasandil. Vaatamata sellele, et Skinner koos oma pooldajatega püüdsid põhjendada õpetamismasinate/arvutite positiivseid külgi ning kasutegureid õpetamisel, ning ka sellele, et nii lastele kui täiskasvanutele meeldis masinatega töötada, kippusid ühiskonnas esile kerkinud hirmud ja kriitika peale jääma. (Benjamin, 1988)


Tegelikult pole need hirmud võõrad ka praegusele ühiskonnale.


1959. aastal alustas Donald Bitier Illinoisi Ülikoolis projektiga, PLATO, mis oli esimene sellelaadne projekt ja mõeldud arvutite massiliseks kasutuselevõtuks hariduses. (Molnar, 1997)


Siiski kasutati 1960ndatel ja 1970 ndatel klassiruumides arvuteid minimaalselt. Põhjustena toodi välja liiga suured kulutused ja programmid, mis polnud kasutajasõbralikud. Samuti tundsid õpetajad ennast uute vahenditega ebakindlalt. Seega võib väita, et see konkreetne projekt ei saavutanud soovitud tulemusi. (Benjamin, 1988)


 


Mida uut sain teada?


Pean ausalt tunnistama, et ega ma haridustehnoloogia ajaloost enne materjalide lugemist suurt midagi teadnud, nii et minu jaoks oli kõik uus ja huvitav. Eriti paelus mind Ludy T. Benjamini artikkel, suuresti millele tuginedes kirjutasin ka oma postituse. Artiklist ilmnes muuhulgas, et iga uuendus, antud juhul tehnoloogiline uuendus hariduses, tekitab esialgu umbusku ning selle omaksvõtt vajab aega ning erinevate etappide läbimist. Uuenduste omaksvõttu takistavad hirnud, millega inimesed tol ajal kokku puutusid, pole ka praeguses ühiskonnas võõrad, on lihtsalt teisenenud. Õnneks on läbi ajaloo jätkunud siiski innustunud spetsialiste, kes uuendusi edasi viivad ja arendavad ning ei jäta jonni, muidu poleks me praegu jõudnud tehnoloogia arengus sellesse punkti, kus praegu viibime.


 


Kasutatud kirjandus:


Molnar, A. (1997, January). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil https://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx


Benjamin, L. T. Jr. (1988, September). A History of Teaching Machines. American Psychologist, Vol. 43, No. 9, 703-712. Loetud aadressil https://drive.google.com/drive/u/3/folders/1khOGxfWRtSmrnAk0PjjTYzYqoTppwFj-


Teaching Machine. (kuupäev puudub). Loetud aadressil https://en.wikipedia.org/wiki/Teaching_machine

https://miinablogi.wordpress.com/2018/11/18/haridustehnoloogia-ajalugu/

0 comments:

Post a comment