IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

23.10.2018 13:48 by Külli S

Õppimise protsessis on keskkonnal oluline roll. Õpikeskkond on nii füüsiline kui ka virtuaalne ning tänapäeval ei saa füüsiline ruum ilma virtuaalse õpiruumita ja ikkagi ka vastupidi. Vabalt võib õppida e-õppes nii, et ei pea kordagi kuhugi kohale minema kuid ruumi vajad sa siiski, kas see on kodune diivan, raamatukogu või töölaud. Õpikeskkonna loomine algab sellest, mil viisil toimub kommunikatsioon ning kui võrgustunud me oleme, ehk sellest sõltub ka kui lihtne või keeruline on õppimisprotsessi üldse alustada. Toon siin näite enda elust – minu otsus astuda magistriõppesse toimus saadud e-maili ajendil, mille olin saanud Tallinna Ülikoolist. Sain kirja kuna kuulusin ülikooli võrgustikku. Olulist rolli miu õppima asumisel mängis ka see, et sain kõik vajalikud sisseastumisprotseduurid teha virtuaalselt. Kokkuleppel õppejõududega ka sisseastumisvestluse, mis toimus Skype´i vahendusel, nii et mina olin oma töökohal ja mõlemad õppejõud oma suvilates.


Mis märksõnad seostuvad õpikeskkonna ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis? Kommunikatsioon, digipädevus, info- ja teadmusjuhtimine, (haridus)psühholoogia, sotsiaalsed oskused, infokirjaoskus, haridustehnoloogia. Artikli Virtual Learning Environments juures olid märksõnad virtuaalne õppekeskkond, hariduslik internet, virtuaalsed kogukonnad.  Tänapäevases õppeprotsessis on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast võimatu mööda minna. Kuid kas infotehnoloogia kasutamine õppeprotsessi peab olema vahend või eesmärk? See sõltub muidugi erialast, informaatikutel, programmeerijatel, haridustehnoloogidel jpt on oluline omandada just infotehnoloogilist teadmust. Kõikidel teistel on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kui vahend teha oma tööd või õppida. Ehk IKT ei tohi saada takistuseks vaid peab soodustama protsessi. Siin on jälle koht isikliku kogemuse jagamiseks. Tallinna Ülikooli esimese semestri kõige suuremad väljakutsed oli aru saada, mis on ÕIS, ASIO, Eduroam, eDidaktikum, Asana, Moodle ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Kui on. Pean end küllaltki digipädevaks kuid nendin, et see oli väljakutse ning tlu.ee meiliaadressi sain lõplikult gmail.com aadressile suunatud saada esimese semestri lõpuks tänu headele kursusekaaslastele. Ning kui mu laps teeb oma iPhone´is matemaatikatunni kodutööna testi, kus lõpptulemust ei määra mitte tema matemaatika oskus vaid läbi murda programmi jäikusest ehk kuidas saada mummuke õigesse kohta, kui programm iPhone´iga ei ühildu, siis tekib mitmeid küsimusi, kas pole?


Missugune on siis hea virtuaalne õpikeskkond, mis soodustab õpiprotsessi? See on hästi disainitud inforuum, kus on selgesõnaline keskkond, mille osaks on ka sotsiaalne veeb, kus õppijad ei ole ainult aktiivsed kasutajad vaid ka panustajad ning seda ei pea nad alati tegema distantsilt vaid kasutades virtuaalset õpikeskkonda istudes ka füüsiliselt ühes ruumis. Virtuaalsed õppekeskkonnad integreerivad heterogeenseid tehnoloogiaid ja mitmeid pedagoogilisi lähenemisviise ning nendes on samad omadused mis füüsilises ruumis kehtivad. (Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S., 2002). Kuid ühes ma ei ole artikli autoritega nõus, et virtuaalkeskkond on alati innovaatiline. Innovatsioon on siis kui mingi tegevus muutub inimesele lihtsamaks ja funktsionaalsemaks. Tallinna Ülikooli 1. semestri näide oli pigem see, kuidas infosüsteemide ja õpihaldussüsteemide ja keskkondade rohkus pigem pärssis õppimist ehk see ei soodustanud õppimist. Ehk hea virtuaalne õpikeskkond peaks olema mugav ja funktsionaalne ruum, mida sa ei märkagi, vaid kasutad seda orgaaniliselt. Tekib küsimus, kas hea e-õppekeskkond peab olema kasutajakeskne, teadmuse keskne, keskendunud hindamisele, kogukonna keskne? Anderson oma artiklis Towards a Theory of Online Learning illustreerib õpiprotsessi ja keskkonda joonisega, kus kõik osalejad ja sisu on omavahel interaktsioonis. See peab nii toimima ka e-õppe puhul.


joonis


Joonis 1: hariduslikud interaktsioonid semantilises veebis (Anderson, 2008)


Selleks, et õpiprotsess oleks tulemuslik, peavad kõik osad õppekeskkonnas olema tasakaalus, omavahel interaktsioonis ning aktiivsed, kõik osapooled peavad panustama õppeprotsessi. Infotehnoloogilised vahendid ja lahendused peavad olema funktsionaalsed, toimivad, standardiseeritud, sisu, mille moodustavad andmed ja allikad, on omavahel lingitud ning kasutajad peavad olema digipädevad, omama infokirjaoskust ning head sotsiaalsed oskused on vajalikud nii virtuaalses kui füüsilises õpikeskkonnas toimuvas õppeprotsessis.


Kasutatud kirjandus:


Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.


Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.


Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press.

https://eraamatukogu.wordpress.com/2018/10/23/opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

0 comments:

Post a comment