IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

22.10.2018 22:24 by Erik V

Olles õppinud noorsootöös mitteformaalse ning informaalse õppe kohta, siis leian, et õpikeskkond ümbritseb meid kõikjal. Tooksin näite oma hobist – discgolfist. Mul oli koolis füüsika 3, heal päeval nõrk 4. Olin viisakas loll – tunnis kuulasin, lahendasin ülesandeid ja kontrolltööde ajal spikerdasin end läbi. Samas, ega rakendada väga ei osanud. Nüüd, käies iga ilma ja aastaajaga metsas disci mängimas, oskan ennem viset 99% tõenäosusega öelda, mida võetud ketas antud tingimustes teeb. Tuul (vastu, küljelt, tagant), ketta nurk (nina ja külg), eest- või tagantkäe vise, viske tugevus. See kõik on puhas füüsika ehk teadmised, mida mul tegelikult eriti ei ole. Samas olen need teadmised saanud nii mitteformaalselt (ettevõetud eesmärgistatud õppimine väljaspool kooli) kui ka informaalselt (õppimine igapäevastes situatsioonides). Põhiline õpikeskkond – suvaline discirada või väljak, kus olen harjutanud/võistelnud ning kindlasti ka erinevad digilahendused. Olen kogunud kokku suures hulgas õppematerjale (videosid, pilte, artikleid), need arhiveerinud ning sorteerinud (pilveteenuses, hoolikalt katalogiseeritud). Õpikeskkonnaks võin kaudselt võtta ka oma telefoni – oma tehnika filmimine on kõige parem tagasiside ning õppimise koht.


Kui vaatame õpikeskkondasid hariduslikul taustal, siis tulevad teemasse konkreetselt kasutatavad õpikeskkonnad. Tutvudes “Tiigrihüpe: Haridustehnoloogia käsiraamatus” oleva peatükiga “Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega” (Väljataga, Pata, Priidik, 2009), olin meeldivalt üllatunud, kui isiklikud märkmed läksid kokku raamatus käsitletavatega – seda eriti suletud ja avatud õpikeskkondade võrdluse puhul. Eriti meeldis, et oli välja toodud avatud keskkondade negatiivsed aspektid – võimalus segadusse sattuda, kuna pakutavaid võimalusi võib olla liiga palju. Leian, et õpilastega, eriti noorematega, on hea, kui on olemas “raamid”. Võimalusi võib olla vähe, aga need on esmavajalikud ja õpilased on nendes pädevad. Liigne võimaluste hulk võib õpilased ajada segadusse ning õppimine kannatab selle all. Olen ka ennast unustanud erinevate seadete, kujunduste ja vidinate muutmisesse, samas kui reaalselt on vaja valmis teha väga lihtsakoeline asi.


Olles ise põhi- ja keskkoolis, sain mõne aasta kasutada eKooli. Rohkem oli sellega siis hädasid, kui eesmärgipärast kasutamist. Esimene suunatud personaalne õpikeskkond leidis aset siis, kui õppisin peale keskkooli informaatikat. Ka seal oli tarvis meil sisse seada oma blogi (tookord siis blogger.com keskkonnas). Täitis see aines raames õpimapi eesmärki ning postitasime sinna erinevaid kodutöid. Antud ajal tundus see minujaoks midagi väga huvitavat ning innovaatilist. Antud ideed olen rakendanud ka 5.klassi õpilaste seas. Samas olen jätnud võimaluse ka traditsioonilist vihikut kasutada – mõni õpilane paneb sinna kirja põhitõed ning järgneva teeb alles oma blogisse.


Kindlasti uurin edasi vookogude (pageflakes, netvibes) ning infovoogude kohta. Hetkel on see minujaoks täiesti tundmatu piirkond. Samas saaksin sellega muuta enda õpilaste blogide haldamist tunduvalt lihtsamaks. Kindlasti rakendaksin seda ka oma isiklikus elus. Hetkel kulub liiga palju aega, töötamaks läbi olulisi infoallikaid.


Leidsin ka oma kunagise personaalse õpikeskkonna (joonis 1) kaardistuse. Täpset aastat ei mäleta, aga peaks pärinema ~2010.aastast. Vaadates sellele praegu tagasi, siis jah…


opikeskkond
Joonis 1. Personaalne õpikeskkond. Varik, E.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut




Teine teema: õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

https://ifiom.wordpress.com/2018/10/22/opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

0 comments:

Post a comment