IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Mis õieti on õpikeskkond?

21.10.2018 9:21 by Jonas N

Õpikeskkondade kasutamisest kirjutasin täiesti juhuslikult juba informaatika didaktika essee käigus, kus tõin välja enda kogemuse kolme konkreetse veebipõhise lahendusega (Graasp, Avasturada, kooli monitooringusüsteem), millest 2 on mõeldud õpetamiseks-õppimiseks ja ühes olen selle lahenduse ise juurde tekitanud. Seetõttu ei kirjelda neid kokkupuuteid enam pikemalt, vaid katsun selles töös laiemalt digitaalses keskkonnas toimetamist lahti mõtestada.


Lugemiskogemusest niipalju, et artiklid ei andnud mulle eriti midagi. Väga tüütu on end läbi vedada sellest teoreetilisest mõtestamise tasandist, kui tegelikkus, mis koolis vastu vaatab, ikkagi selle kogemuse üle kirjutab. Õpetajal on vaja akadeemilise mõtestamise asemel vaid kahte olulist mahutavust – ettevõtlikkust asjaga katsetama hakata ning tundlikkust, et seda kogemust läbi õpilase tajude lahti mõtestada. Valmisoleku kõrval peab tal olema ka ettevalmistus ehk koolitus, mis seda keskkonda tundma õpetab. Palju rohkem väärtust annab õpikeskkondadega reaalne praktiseerimine, sest pedagoogilist taju ei saa minu hinnangul teadusartiklist õppida.


Kui mingisugust süsteemsust senise kogemuse põhjal üritada tekitada, siis üks jaotus võiks seisneda selles, kas digitaalne õpikeskkond on haridusele pühendatud (Moodle, Graasp, Stuudium, edidaktikum, Avastusrada) või selline, mida kasutatakse ühiskonnas laiemalt (Drive, Padlet, Loquiz, Trello, iMovie, Sketchup, WordPress). Haridusele pühendatud lahendusi eristavad minu arvates mõned konkreetsed ühisjooned:



  • koos materjalide loomise ja salvestamise võimalusega kaasnevad ka selle tagasisidestamise võimalused

  • neis sisaldub kindel ülevalt-alla suhtlemise lüli ülesannete ja kohustuste lisamiseks ja tähtaegade kehtestamiseks

  • keskkondi saavad mitmetel juhtudel luua ka õpilased, kuid enamasti on nende kujundamises juhtroll kursuse pidajal ehk õpetajal.


Ma leiangi just nende nimetatud punktide põhjal, et tundi ette valmistavale õpetajale on reeglina lihtsam kompaktse infoesituse ja töö mahu huvides võtta see juhtiv ja vastutav roll ning valmistada õpilastele ise ette näiteks praktilise töö leht või orineteerumisrada. Sellistes keskkondades, mis ei ole haridusssüsteemile mõeldud, on tihtilugu õpilase vabadusaste suurem ning nendes õpetliku kogemuse loomine tunni või rühmatöö käigus nõuab suuremat pingutust juhendamise hetkel kui ka ettevalmistavas etapis.


Üks keskne küsimus, mis veebipõhiste või üldse digitaalsete õpikeskkondade kasutusega siit tõstatub, ongi õpilase autonoomia küsimus. Need keskkonnad, mis ühiskonnas on laias rakenduses, on tegelikult ka õpilasele edasises elus vajalikud, võrreldes nendega, mis on haridussüsteemile orienteeritud. Lihtsalt õpetamise protsessi juhtimise huvides tekitame me alternatiive keskkondadele, mis tegelikult on väga ilusas (kommertslikus) versioonis olemas. Nagu eelnevalt loetlesin, siis puudub neist õpetaja kontrolli ja otsese tagasisidestamise funktsioon, mis nooremates klassides on ehk väga vajalikud.


Katsetan praegugi selliseid lahendusi, kus õpilased ise enda tööprotsessi planeerima ja tagasisidestama õpivad, kuid teen seda paberkandjal. Ehk jõuan siit arutluse baasilt ka selleni, et õpilane ei pea toetuma niivõrd Stuudiumist/Moodlest/eDidaktikumi laadi keskkonnast tulnud käsklustele, kuivõrd peab näiteks Trellos omaenda tegevuspäevikut (paberpäeviku kaasaegne alternatiiv)


 


 


 


 


 

https://jonasnahkor.wordpress.com/2018/10/21/mis-oieti-on-opikeskkond/

0 comments:

Post a comment