Vastus teemale õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Varasem teadmine on, et õpikeskkond on ruum, milles toimub õppetöö. See võib olla nii klass kui ka kodune õppimist soodustav keskkond. Oma kooliajast mäletan, et õpikeskkonna disainer oli pigem õpetaja, kes sättis paika sirged pingiread ja valis milliseid, kui üldse, pilte seinale paigutada.

Lugemisvara laiendas minu silmaringi või pigem sõnavara selle võrra, et lisaks füüsilisele keskkonnale olen vaikselt ka aimanud, mis võiks olla virtuaalne õpikeskkond. Varasemalt on kuskil aju käärus salvestunud aimdus, et õpikeskkond ei ole ainult veebileht kus on informatsiooni või mis annab õpilasele võimaluse end testida. Seega lugemisvara andis sellele käärule praktilisema lisandi ja sõnad/väljendid, millega end väljendada.

Eriti meeldis mulle Dillenbourg et al (Virtual Learning Environments, 2002) välja toodud tunnused, millele virtuaalne õpikeskkond võiks vastata. Nendeks punktideks on:

• A virtual learning environment is a designed information space.


• A virtual learning environment is a social space: educational interactions occur in the environment, turning spaces into places.


• The virtual space is explicitly represented: the representation of this information/social space can vary from text to 3D immersive worlds.


• Students are not only active, but also actors: they co-construct the virtual space.


• Virtual learning environments are not restricted to distance education: they also enrich classroom activities.


• Virtual learning environments integrate heterogeneous technologies and multiple pedagogical approaches.


• Most virtual environments overlap with physical environments.

(Pierre Dillenbourg, Daniel Schneider, Paraskevi Synteta, 2002)

Sellest lähtuvalt ei täida virtuaalne õpikeskkond vaid raamaturiiuli rolli, mis talletab vajaliku info, vaid on keskkond, mis pakub õpilastele võimalust suhelda, avastada ja luua ise sisu. Virtuaalne õpikeskkond ei ole vaid ka selleks, et õpilased õpiks kaugel klassiruumist, vaid ta täiustab klassiruumi, lisades sellele veel ühe mõõtme ja rikastavad klassiruumi tegevusi.

Välja on toodud ka see, et virtuaalne õpikeskkond paljuski kattub füüsilise klassiruumiga ehk siis raske on välja tuua konkreetset piiri, kus lõpeb või algab üks või teine keskkond. Selle kohta lugedes meenus mulle üks teine artikkel, milles toodi välja mõte, et rakendades õpet virtuaalses keskkonnas, püütakse õpilasi tegema panna samu asju, mida muidu tehakse füüsilises keskkonnas. (Livingstone, 2012)

Teine artikkel keskendub rohkem küll õpikeskkonna kasutamisele ja selle kasu hindamisele, kuid arvan, et siinkohal on ehk hea neid kahte artiklit kõrvutada ja välja tuua, et mõlemas püütakse mõista anda, et nii virtuaalne ega füüsiline keskkond õpilase ümber ei tohiks üks ühele kattuda vaid neid tuleb osata omavahel põimida. Virtuaalne keskkond annab õpilastele hoopis uued võimalused õppimiseks kui seda suudab raamat, vihik ja ükskõik milline füüsiline vahend ning samas jälle ei tohi unustada, et päris maailmas on väga palju, mida ükski tehnoloogiline vidin (veel) ei suuda asendada.

Viited

Livingstone, S. (2012, february). Critical reflections on the benefits of. Oxford Review of Education, 38, 9-24. Retrieved october 2018

Pierre Dillenbourg, Daniel Schneider, Paraskevi Synteta. (2002, september). Virtual Learning Environments. ICTs in Education, Volume I, 3-18. Retrieved october 2018

0 comments: