IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Virtuaalsed õpikeskkonnad

16.10.2018 21:19 by Piret R

Postitus põhineb Pierre Dillenbourg’i, Daniel Schneider’i ja Paraskevi Synteta artiklil “Virtual Learning Environments”. Autorid on Šveitsi Genfi Ülikooli teadlased.


 


Autorid püstitavad küsimuse, kas mõiste “virtuaalne õpikeskkond” on lihtsalt populaarne “silt”, mis kleebitakse külge ükskõik millisele õppetarkvarale ning toovad välja iseloomulikud jooned, mis nende arvates iseloomustavad virtuaalseid õpikeskkondi. Samuti arutlevad nad selle üle, kas virtuaalsed õpikeskkonnad annavad pedagoogilist efekti.


Niisiis võiks virtuaalset õpikeskkonda iseloomustada järgmised omadused:



  • See on kujundatud infohalduse keskkond, kusjuures tuleks rohkem uurida ja aru saada, kuidas info struktureeritakse ja esitatakse ning kuidas seda õppe-eesmärgil parimal moel kasutada.

  • See on sotsiaalne keskkond: seal toimub suhtlemine õppimise eesmärgil, millega muudetakse keskkond “kohtumispaigaks”. Raamat või tekst üksi ei ole õpikeskkond, seega ka staatiline kogum infolehti ei ole õpikeskkond. Tuleb luua interaktiivsust, et veebilehest saaks kohtumispaik.

  • Selle info on detailselt esitatud, kuid samas pole see eesmärk omaette vaid oluline on, mis selle infoga tehakse ja kuidas seda kasutada saab.

  • Õpilased mitte ainult ei kasuta keskkonda, vaid osalevad keskkonna sisu loomisel. Näiteks on vahe sees, kas sa kirjutad kodutöö ainult õppejõule või saavad seda lugeda ka sinu kaasõpilased.

  • Virtuaalne õpikeskkond ei pea olema piiratud ainult distantsilt õppimise jaoks, see rikastab ka klassiruumi tegevust. Vahe virtuaalse keskkonna kasutamisel distantsilt ja kohapeal õppimise vahel on hägustumas.

  • Virtuaalne õpikeskkond sisaldab mitmeid tehnoloogiaid ja erinevaid pedagoogilisi võtteid.

  • Enamus virtuaalsetest keskkondadest kattub füüsilise õpikeskkonnaga ja põhiprobleem ei olegi ehk nende täpses eristamises vaid pigem integreerimises.


Pärast virtuaalse õpikeskkonna iseloomulike joonte väljatoomist avaldavad artikli autorid ka arvamust, et need keskkonnad võivad õpetamise efektiivsust ja kvaliteeti tõsta, kuid pigem ei tee seda.


Nagu ma ka eelnevalt olen kirjutanud, ei ole ma õpikeskkondade teemadesse seni väga sügavalt sisse läinud. Seepärast on huvitav mõtestada ka enda jaoks lahti, milliseid omadusi on minu poolt kasutatud õpikeskkonnad sisaldanud. Kas ma saan kasutatud keskkonda nimetada virtuaalseks õpikeskkonnaks või on need olnud e-õppe või arvutil põhineva õppe keskkonnad?


Oluline vahe, mis minule siit peegeldub, on, et virtuaalne õpikeskkond peab võimaldama omavahelist suhtlemist, mitte olema pelgalt testide tegemise või info lugemise koht. Ilmselt olen aja jooksul mõlemaid õpikeskkondi kasutanud. Viimatistest meenuvad kursused, kus keegi loeb teksti ning osalejal tuleb hiljem küsimustele vastata. Pean sellise kursuse kohta ütlema, et need võimaldavad küll õppematerjali korraga paljudele osalejatele esitada, kuid kindlasti jääb selliselt omandatud teadmiste kvaliteet kasinaks.


Teise näitena saan tuua ka kogemuse osalemisest virtuaalses klassiruumis, mis avardas oma tehnilise korraldusega väga suurt muljet. Samuti – koolituse kasu on kindlasti selles, et erinevatest paikadest inimesed saavad kokku ühes keskkonnas. Siiski on tunne või kogemus teine, kuna õppimisele lisandus suhtlemine kolleegidega.


Kokkuvõtteks arvan, et virtuaalse õpikeskkonna abil saab kindlasti õppimist rikastada, kuid see ei peaks asendama näost näkku kohtumisi “päris” klassiruumis.


https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/10/09/teine-teema-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/


 


 

https://magistriopepiret.wordpress.com/2018/10/16/virtuaalsed-opikeskkonnad/

0 comments:

Post a comment