IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

15.10.2018 23:56 by Hasso T

Kõigepealt vabandused – ülesandes oli küll kirjas, et mõned peatükid võib vahele jätta, sest tegemist on ajalooga, kuid just need olid minu jaoks kõige huvitavamad. Midagi pole teha, mulle meeldib ajalugu ja ma arvan, et sellel on meile palju õpetada.


Artikkel annab ülevaate kümnendi tagusest õpitarkvara seisust ning tollasest tulevikuvisioonist. Õpikeskkonnad jaotatakse laias laastuks kaheks – mineviku kinnised tsentraliseeritud ning tuleviku avatud detsentraliseeritud. Üheksa aastat on küll piisav aeg, et vaadata kui palju tulevikuvisioonist siis realiseerunud on? Tuleb tunnistada, et paraku mitte palju.


Tarkvaralistest õpikeskkondadest saame me rääkida endiselt peamiselt suletud ja tsentraliseeritud süsteemide kontekstis. Üldhariduse õppeinfosüsteemides domineerivad ka artiklis mainitud eKool ja uuem tulija Stuudium – väga kinnised, tsentraliseeritud ning kõigele lisaks tasulised platvormid. Kõrghariduses paistab tooni andvat Moodle (mis tavaliselt täiendab majas sees arendatavat ÕIS-i), mis on küll avatud tarkvara, kuid ikkagi tsentraliseeritud platvorm. Lisaks iseloomustab Moodle kasutamist hästi ühe kõrgkooli õppejõu kommentaar:


„Palun diagnoosi. Kirjeldus: muidu üsna adekvaatne, tunneb kella, teab, kes on president, oskab saja piires arvutada, aga niipea kui üritab Moodle’is midagi teha, kaotab kõik kognitiivsed võimed ja laliseb haledalt.“


Hea kasutajakogemuse loomine on väga raske ja ressursimahukas isegi siis, kui tarkvara arendaja suudab oma toote kasutajaskonna rangelt piiritleda. Olukorras, kus piiritlemine piirdub sõnadega „õpetajad“ ja „õppijad“ (so põhimõtteliselt kõik?) teeb ülesande hea mitme suurusjärgu võrra raskemaks. See on kindlasti üks neist asjadest, mis on saanud saatuslikuks ka visioonile voopõhisest avatud ja detsentraliseeritud platvormist. RSS/Atom on standardina suurepärased, kuid keegi pole selle peale suutnud luua head kasutajakogemust. Google Reader oleks võinud olla samm õiges suunas, kuid see poleks samas olnud kuigi hajus muidugi.


Ning jõuamegi teise probleemi juurde – kogu internet on selle üheksa aasta jooksul liikunud tegelikult artiklis soovitule vastupidises suunas – üha suurema tsentraliseerituse poole. Igal pool annavad tooni internetihiiglased, kelle ärihuvid mõjutavad ka avatud standardite elutsükleid. Loota selle arengu juures, et areneks hajusad õpisüsteemid, kus kontroll sisu ja selle loomise üle kuuluks õppijatele, oleks vist pisut … naiivne? Probleemist ollakse muidugi teadlikud, kuid katsed luua uut detsentraliseeritud veebi (ActivityPub, Solid, Nextcloud jne) ei ole veel praktiliselt kuhugi jõudnud, kuigi neil tasub silm peal hoida.


Samas tundub mulle, et personaalsete õpikeskkondade loomise osa mõningal määral tänapäeva veebis siiski toimib. Ainult et ajastule omaselt on nende aluseks muidugi veebihiiglaste (Facebook ja Google) pakutav. Skeem, kus Facebook on kasutusel õppurite vaheliseks suhtluseks ja info/dokumentide jagamiseks ning Google Docs sisu loomiseks, paistab päris paljudes kohtades suhteliselt hästi toimivat.


Veel tahaks ma kommenteerida lauset „Ühe õpihaldussüsteemide puudusena nähakse ressursside ja materjalide piiratud kättesaadavust pärast kursuse või kooli lõpetamist.“ See on igal juhul probleem, vahe suletud ja avatud süsteemi vahel on ainult ajas – platvormide, andmevormingute, viidete jms aegumine puudutab kõiki internetis ning on väga tõsine probleem. Lugedes seda sama dokumenti, kui palju nendest viidetest veel töötavad? Kui paljud aegunud platvormidel loodud sisust veel kättesaadav on?


Viited


Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

https://blog.ifiom.ee/opikeskkonnad/opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

0 comments:

Post a comment