IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

13.10.2018 22:46 by Laura R

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud teine postitus.


Õpikeskkond võib olla nii reaalne, virtuaalne kui ka hübriidne. Kuid keskkonna roll jääb igas olekus samaks: motiveerida õppijat, pakkuda talle erinevaid võimalusi õpitegevusteks ja loovaks eneseväljenduseks mis omakorda toetavad õpieesmärkide saavutamist (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009). Õpikeskkonna kujundamisel on aina enam hakatud laskma ka õpilastel panustada selle kujunemisse. Lasteaedades on selle suurepäraseks näiteks projektõpe, kus vastavalt laste huvidele kujuneb mõni pikaajalisem projekt. Mida rohkem on õpilased kaasatud keskkonna loomise protsessi, seda suurema huviga nad ka õpivad, kuigi lasteaia kontekstis võib see viia 2 kuu pikkuse projektini haldjatest ja draakonitest.


Õpihaldussüsteem on spetsiaalselt e-õppe ja õppimise läbiviimiseks loodud veebirakendus. Eestis kasutatakse laialdaselt vabavaralist e-õppe keskkonda Moodle, kuid esimesed õpihaldussüsteemid võeti kasutusele juba  aastal 1998 eesti koolides ja ülikoolides. Virtuaalsed õpikeskkonnad jagunevad kaheks (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009):



  • Suletud, kus õppimine on kindla institutsiooni piires ja valitud materjal on õppejõudude/õpetajate koostatud.

  • Avatud, kus struktuur on hajutatud ja õppijatel on ise võimalik panustada erinevate materjalide ja vaatenurkadega.


Suletud keskkonnad lubavad tihtipeale vaid ühele õppeainele ligipääsu ning neid keskkondi ei ole võimalik ka kombineerida teiste keskkondadega. Õpetajatele on suunatud koolides kasutusel olev kasutusel e-kool ning ka selle edasiarendus Stuudium. Õppimine ise toimub tavaliselt suletud süsteemis, mille kool on valinud ja seda peab rakendama terves koolis. Positiivne on, et õppematerjalid on kättesaadavad antud süteemis õppijale ja need on organiseeritud, hindamine on automatiseeritud. Negatiivne on antud variandi juures see, et õppimine on etteantud ja õpetaja poolt suunatud, ning õpilasel pole võimalik ise panustada. Õpihaldussüsteemi ülesanne ongi samas organiseerida õpitegevused ning -sisu (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009). Kui siiski peaks olema süsteem paindlikum. Vahet tuleks teha kahel erineval lähenemisel õpetamist(“õppe-“) saab disainida, kuid õppimist(“õpi-“) tihtipeale ei saa, sest see võib toimuda iseenesest. See, mida õpetaja õpetab ei pruugi olla sama, mida õpilane sellest õpib.


Tehnika arengule vaatamata või just selle tõttu on olulisemale kohale asetunud omavaheline suhtlus ja teineteise mõjutamine. Blogid on asendamas kodulehti, kuid samas on igal blogil oma andunud lugejaskond, mis teeb blogipidajad mõjutajateks. Wikipedia on suurepärane näide avatusest, igal inimesel on võimalik sinna panustada ja luua või parendada artikleid, mis juba on sinna loodud. Kõik põhineb üldisel kogukonnatundel ning võimalik on kasutada erinevaid töövahendeid ning neid omavahel kombineerida. Probleemiks võib küll osutuda vahendite liigsus ja materjalide mahukus, mistõttu võib õppija sattuda segadusse ja rohkem aega kulub vahendi käsitsemisele kui sisulisele tööle. Samuti võib mahukus viia selleni, et õppijatel pole selget ülevaadet tervest struktuurist. Õppija saab siiski ise valida, millise lahenduse ta loob. Keskkonnad on avatud ja neisse on võimalik igal ajal tagasi pöörduda. Tavapärane õpetaja-kesksus on asendumas paindlikumate õpikeskkondadega, kus suureneb õppijate autonoomsus. Rõhk on liikunud mina kultuurilt-meie-kultuurile, kus väärtustatakse ka teiste arvamusi ning koostöös luuakse ja kombineeritakse uusi teadmisi(Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009).


Personaalse õpikeskkonna moodustavad õppija enda valitud lahendused , kuidas ta otsustab tehnoloogiat kasutada. Antud lahendus sõltub suurel määral kasutaja oskustest ning need jäävad õppija enda hallata ja kontrollida. Valik on õppijal, milliseid töövahendeid ta sinna lisab, mistõttu on keskkonnad pidevas muutumises ning dünaamilised. Muutus on toimunud selles, et õppija ei pea kohanema talle etteantud keskkonnaga, vaid õppija loodud süsteem kohandub hoopis loojaga. Õpikeskkonna ülesandeks on  eelkõige õppimise tõetamine, kuid selle abil õpitakse ka erinevaid vahendeid kasutama ning tooma välja vaid õppija jaoks olulist. Samuti on õpetajatel võimalus omavahel siduda ühtseks tervikuks õpilaste personaalsed keskkonnad. Kuid personaalsete õpikeskkondade puhul on väljakutseks õppija ise. Selleks, et antud süsteem toimiks peab õppija olema piisavalt autonoomne ning tal peab olema ka motivatsioon enda loodud keskkonda hallata (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009).


Üheks huvitavaks viisiks informatsiooni hallata on vookogu ehk infovoogude haldaja. Pinterest toimib samal põhimõttel, kasutaja märgib endale huvitavad teemad ja lisab kasutajad, keda soovib jälgida ning need ilmuvad Pinteresti soovitustes. Kuid infovoogude haldamine on sellest pisut erinev, kuna kokku jooksevad vood erinevatest virtuaalkanalitest (artiklid, pildid, videod) ühtsesse formaati, kus on võimalik lühidalt tutvuda antud vooga ning huvi korral klikkides liikuda pikema artiklini. Antud vood on ligipääsetavad igast arvutist, kuid eeldavad internetiühendust. Õppesüsteemina saab vookogusid kasutada personaalsete õpisüsteemide kokkusidumiseks, et õpetajal oleks parem võimalus jälgida neis toimunud muudatusi (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009). Antud süsteem pakub mulle huvi, kuid antud hetkel veel üritan mõtestada, kuidas seda enda kasuks ärakasutada.


Suurem osa kokkupuutest õpikeskkondadega on olnud siiski õpilase/üliõpilasena, kus õppimiseks on kasutatud Moodle ja E-didaktikumi keskkonda. Esimesest tuli huvitava üllatusena välja, et saan siiamaani osaliselt ligi veel oma ülikooli esimese kursuse materjalidele. Tekkis küsimus kas see peakski nii olema või on tegemist juhusega. Huvitav igatahes. E-kool oli aga süsteem, mis 10 aastat tagasi, kui gümnaasiumis käisin, vaid selleks, et hindeid jälgida. Ja tegelikkuses ei vaadanud tollal seda ei õpilased ega lapsevanemad. Võibolla polnud harjumust veel tekkinud, kuid enda kogemusest võin öelda, et minu vanem logis sinna terve kooliaja jooksul sisse vaid 2 korda. Lugedes allolevat peatükki tekkis kindlasti parem arusaamine õpikeskkondadest ja nende eripäradest, kuid kuna vookogu kasutamisega puudub kogemus, siis antud teema vajaks kindlasti katsetamist veel.


Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

https://rebazeke.wordpress.com/2018/10/13/opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

0 comments:

Post a comment