IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Ül 3. Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

13.10.2018 19:51 by Kati N

Ülesande kirjeldus aine õppekeskkonnas


Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? 


Entswistle toob välja, et õppijate õpikeskkonna tajumine mõjutab õppimise efektiivsust. Blogi postituse autori vaatest on õpikeskkonna olulisuse võti just selles lauses. Kui õppija suudab endale teadvustada kuidas ja millest ta õppida saab, seda suurem on tõenäosus, et ta mõtestab oma õppimist rohkem ning omandab ka taotletud teadmised.


Oluline on siinkohal väljatuua õpikeskkonna ja õppekeskkonna erinevus, kus õpikeskkonna puhul on tegemist õppija enda keskkonnaga, kus ta õpib ning õppekeskkond on laiem mõiste, mille puhul on tegemist õppija jaoks loodud keskkonnaga, kust ta õppima peaks ehk seal toimub nii õpetamine kui õppimine.


Õppekeskkonna roll – motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist (Väljataga, Pata, Priidik, 2009).


Õppekeskkondade jagunemine:



  • füüsilised – reaalses elus funktsioneerivast õpikeskkonnast (nt klassiruum);

  • virtuaalsed – nt õppija poolt kasutatavad arvutiprogrammid:

    1. avatud keskkonnad – (hajutatud ülesehitusega) keskkonna all mõeldakse mitmetest vabatarkvaralistest vahenditest loodud keskkondi, kus infovooge võib ühest vahendist teise tõmmata vastavalt kasutaja huvidele ja eesmärkidele ning erinevad õpitegevused on jagatud paremini sobivate vahendite vahel;

    2. suletud keskkonnad – õpetaja kui ka õppija tegevused jäävad antud keskkonna piiresse, kus tihtipeale puudub ligipääs ka samas keskkonnas olevate teiste ainetega seotud tegevustele.;



  • hübriidsed – laiendatud õpikeskkonnast, milles põimitakse tegelikku ja virtuaalset reaalsust (nt geokoordinaatide kasutamine oma piltide salvestamisel veebikeskkonnas) (Väljataga, Pata, Priidik, 2009).


Virtuaalseid keskkondi aitavad hallata õpihaldussüsteemid, mille peamine ülesanne on organiseerida õpitegevused ja -sisu õppijale arusaadavalt ning lihtsustada õppejõu tööd (nt Moodle) (Väljataga, Pata, Priidik, 2009).


Parimad õppekeskkonnad on keskkonnad, mis ühtivad õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumisega maksimaalselt.


Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel?


Peamised mõtted liikusid selle ümber, kus ja kuidas saaksin infot rakendada oma töös kõige paremini ning kui palju ja mis viisil peaksin materjali tutvustama oma töökaaslastele. Seega materjal oli väga huvipakkuv. Küsimuse kohad tekkisid avatud virtuaalsete keskkondade osas. Näiteks kes ja kuidas tasub koolituse läbiviijale, kui tegemist on täiesti avatud materjalidega. Jah, kui on konkreetse koolituse tarbeks loodud ning on koolitusgrupp, siis on lihtne, aga kui keegi hakkab neid materjale ise hiljem (või ka samal ajal) uurima ja sealt iseseisvalt õpib. Kuidas ja millised reeglid sel juhul toimivad? Ka praegu on mitmeid õppevaramuid, kuhu koondatakse häid materjale ning senine üleslaadimine on olnud suuresti õhinapõhine, kuid lõpuks üleslaadijad väsivad ning kannatab ka kvaliteet. Õppevaramute puhul on tegemist konkreetsete õppematerjalidega, kuid see on siiski omaette toode – nii nagu avatud õppekeskkond on üks toode või teenus.


Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?


Kõige hiljutisemad kokkupuuted õppijana on magistriõpingute raames. Õppija seisukohast on tutvutud mitme erineva õppekeskkonnaga, mis on kõik huvitavad, kuid õppekeskkondade hulk on väga suur. Kui on tegemist suletud keskkonnaga, siis esimene samm on sisselogimine, mis on erinevates kohtades erinev. Eelistan, kui kõikidesse keskkondadesse saaks sisse näiteks ID-kaarti või Mobiil-ID-ga. Antud juhul on mitmeid kasutajaid ja paroole, mis mõjub pigem demotiveerivalt. Õppekeskkonna sisu sõltub suuresti õppejõust. Õppijale seisukohast on tähtis, et lihtsalt ja loogiliselt oleks ülesleitavad tähtajad, ülesanded ja õppematerjalid ning et ei oleks liigset arusaamatud liigendamist. Nt ühes aines on 11 alajaotust, millest 7 on tühjad ning õppematerjalide osas olevad materjalid on hoopis pealkirja „Failid“ all ja pealkiri „Õppematerjalid“ ise on tühi. Teisalt on väga loogiliselt ülesehitatud õppekeskkondi ja lihtsasti hoomatavaid.  Sellest saab ise õppida kui oluline on õppekeskkonna loojapoolne panus.


Kuna ma ei ole õpetaja, siis toon paralleele oma igapäeva tööga. Näiteks kui oleme noorsootöötajatele läbi viinud kõige lihtsamaid infopäevasidki, siis olen püüdnud osalejale asutuse kodulehele luua koha, kust ta saab mugavalt kõik materjalid kätte ning viiteid headele lisamaterjalidele ning kontaktid, kust vajadusel saada lisainfot.  Tegemist ei ole küll otseselt õppekeskkonnaga, kuid siin saab väga konkreetselt tõmmata paralleele, kus ühel pool soovitakse pakkuda mingit uut teadmist ja teisel pool on keegi, kes soovib seda saada – kuidas teha see infootsijale võimalikult arusaadavalt ja lihtsalt ning kindlustada, et ta saaks ka nii aru nagu infoedastaja on seda soovinud edasi anda.


 


Kasutatud allikmaterjalid:


Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

https://katihtm2018.wordpress.com/2018/10/13/ul-3-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

0 comments:

Post a comment