IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Õpikeskkond

10.10.2018 11:12 by Arlee K

Aine Õpikeskkonnad ja -võrgustikud teine iseseisev töö.


Kõigepealt toon välja, et sõnadel “õpi-” ja “õppe-” on suur vahe. “Õpi-” sõnatüvega algavad sõnad tähistavad keskkonda, kus toimub ainult õppimine ning sõnatüvega “õppe-” on keskkonnad, kus toimub nii õppimine kui ka õpetamine. Seda selgitas meile lähemalt Mart Laanpere aines Õppedisaini alused. Sellest lähtuvalt mõistan õpikeskkonna mõistet kui keskkonda, kus toimub ainult õppimine.


Teise teema ülesandeks oli valida üks neljast artiklist ning sellest lähtuvalt panna kirja oma mõtted, mis lugedes tekkisid. Tekst, mis mina valisin, oli Peter Goodyeari “Educational design and networked learning: patterns, pattern languages and design practice“.


Teksti oli kerge jälgida ning arusaadav. Goodyear (2005) tutvustab oma artiklis võrgustatud õppe jaoks mõeldud hariduslikku disaini. Ta toob välja, et disain on õppimise toetamine läbi representatsioonide loomise. Kõrghariduses õpetajad just otsivadki võimalusi, mis oleksid vähese ajakuluga ning mis toetaksid õppimist, aga mis oleksid ka tulevikule suunatud (Goodyear, 2005).


Goodyear (2005) defineerib võrgustatud õppe nii: õppimine, kus IKT-d on kasutatud  ühenduvuste loomiseks, mis on ühe või mitme õpilase vaheline, õpilase ja õpetaja vaheline või õpikeskkonna ja õppematerjalide vaheline.


Võrgustatud õppe kõige tähtsamad osad ongi õppematerjalid, mis on kättesaadavad Internetist ja õpilaste omavaheline suhtlus (Goodyear, 2005). Tema jaoks on neist kahest kõige tähtsamal kohal õpilaste vaheline suhtlus. Selle mõttega olen nõus, sest õpilased on need, kes omavahel suheldes saavad oma küsimustele vastused ning suheldes ja arutledes ühe teema kohta võib saada palju targemaks kui lugedes artkleid, millest aru ei saada. Suhtlemine on võrgustatud õppe juures väga tähtis ning ilma selleta läheksime tagasi tööstusajastusse, kus õppematerjalid saadeti õpilastele koju ning keegi oma kaasõpilasi ei tundnud.


Goodyear (2005) toob välja, et võrgustatud õpe ei ole ilmtingimata kaugõpe. Näost-näkku suhtlemist saab kindlasti ka päevaõppes olevad õpilased ning ka kaugõppijad. Suhtlus on kõige alus, et õpilased kasutaksid ära kõiki IKT võimalusi, mis neile on antud ning mis arendaksid nende läbisaamist ja õppematerjalide mõistmist.


Goodyear (2005) toob ka välja, et teised teadlased on avastanud, et õpetajate lootused ja hariduse lõpptulemused ei ole alati samad. Õpetajad ja õpilased võivad olla pettunud, sest kumbki ei kasutanud ära IKT võimalusi mis neile oli antud sellisel viisil nagu teine seda ootas. Tähtis ongi disainida ehk luua just selline keskkond ja ülesanded seal, mis aitavad kaasa IKT kasutamisele ja mis loovad mõnusa õpikeskkonna (Goodyear, 2005). Minu arvates on Tallinna Ülikool üritanud seda teha, aga minu jaoks on jäänud see veidi segaseks. Meil on erinevad õpikeskkonnad nagu eDidaktikum, Moodle (erinevad), Google Drive, blogi ja kindlasti on neid teistes instituutides veel. Minu arvates Google Drive’i kasutamine kui õpikeskkond ei ole üldse õige. See ei ole õpikeskkond, see on tavaline dokumentide hoiustamise keskkond, kuhu ei ole võimalik anda õpilasele tagasisidet ega hinnata neid. Samuti on seal näha kõigi tööd, mis mõne õpilase jaoks võib olla probleem. Tagasisidestamine on seal põhimõtteliselt olemas, aga see tähendab seda, et õppejõud peab igale õpilasele saatma kirjad, mis minu meelest on liigne töö. Saaks kasutada näiteks HITSA Moodle keskkonda, kus õpilase töö juurde saab kommentaari väga kergelt lisada ning hinded on seal samuti olemas ja õpilased saavad väga kergelt näha mis on tehtud ja mis vajab uuesti tegemist. Lisaks paljudele õpikeskkondadele tuleb nende rohkusega kaasa ka mitmed erinevad kasutajtunnused ja paroolid, mida igal tudengil on juba niigi palju ja siis peab hakkama neid veel rohkem juurde tegema. Selle lõpptulemusena, on paroolid väga kerged ehk turvariskiga või keerulised, aga kuhugi vihikuservale üles kirjutatud ning vihiku kadumisel vargale teada. Muidugi see mida keegi kellegi teise õpikeskkonna parooliga peale hakkab on juba nende asi.


Pöördudes tagasi Goodyeari (2005) artikli juurde, siis ta toob välja, et õpikeskkonna mõte ei ole õpetajal olla alati paar sammu õpilasest ees, vaid anda õpilasele võimalus saada samu või isegi rohkem teadmisi, mis õpetajal. Goodyear (2005) kasutab oma mõtete illustreerimiseks joonist:


goodyear
Joonis 1


Ta selgitab, et pedagoogilist raamistikku (pedagogical framework) tuleb mõista kui ühte kindlat hariduslikku tegevust päris maailmas. Hariduslikus sättes (educational setting) kirjeldatakse päris maailma, kindlaid tegevusi, protsesse ja inimesi, mis on kõik kaasatud õppetegevusse. Need kaks kuuluvad organisatsiooni konteksti näiteks nagu ülikool või virtuaalne õppeinsituut. Tema arvates kasutatakse pedagoogilisest raamistikust ainult ühte või teist või kolmandat, aga need neli elementi peaksid olema kaasatud kõik korraga. Hariduslikus sättes on disain ja selle haldus tasakaalus. Seal on õppematerjalid, inimesed, keskkond ning erinevad tegevused kõik kaasatud ning midagi ei ole unustatud. (Goodyear, 2005)


Goodyear (2005) toob välja, et prantsuse ergonomist Alain Wisner on selgitanud lihtsalt “ülesande” ja “tegevuse” erinevust. Nimelt “ülesanne” on see, mida juhid annavad ning “tegevus” on see mida inimesed reaalselt teevad. Sellest tulenevalt õpetajad annavad ülesandeid ja õpilased mõtlevad välja erinevaid tegevusi ülesannete täitmiseks. (Goodyear, 2005)


Õpilaste ülesanne ongi kasutada erinevaid võimalusi, mida IKT neile võimaldab ning keskkondi, mis on disainitud nende abistamiseks. Muidugi ei tohi õpilased unustada omavahelist suhtlust, mis on kõige aluseks.


Minnes ülesande viimase küsimuse juurde, kus pean välja tooma oma kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpilase kui õpetajana, siis sellele küsimusele olen osaliselt juba vastanud. E-õppega olen ise kokku puutunud enamjaolt õpilasena, sest oma igapäevatöös ma ei kasuta e-õpet. Kõige rohkem olen kasutanud Moodle keskkonda, kus läbisin koolituse Moodle’i kasutamiseks õppetöös (e-kuruse loomiseks). Õppides Tartu Ülikoolis, siis seal oli samuti Moodle keskne e-õppe keskkond ning ma isegi ei mäleta, et me oleks midagi muud kasutanud.


Õpetajana kasutan pigem erinevaid andmebaaside keskkondi nagu EBSCOHost, SAGE ja RR otsinguportaal või infoallikaid nagu Digiriiul, DIGAR, ISE, ESTER, Riigi Teataja jpm.


Mul ei ole väga suurt kokkupuudet erinevate õpikeskkondadega, aga ma loodan, et siin aines ma saan tutvuda mitme uuega ning mida hakkan ka tulevikus kasutama.


 


Kasutatud materjalid:


Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344


 

https://arleek.wordpress.com/2018/10/10/opikeskkond/

4 comments:

Rebazeke to Arlee K

13.10.2018 23:27

Sinu loetud artikli kokkuvõttest tuleb välja lähenemine, mida minu valitus polnud “Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega” T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Nimelt, et pedagoodiline raamistik peaks hõlmama kõiki nelja elementi korraga (õppematerjalid, inimesed, keskkond ja tegevused). Tagantjärele analüüsides tekib tunne, et

enim kiputakse ära unustama inimesed ning keskendutakse vaid materjalidele ja tegevustele.

Kuid tõsi on ka see, et ülikoolis tundub hetkel olevat väga segane arusaam sellest, millist süsteemi kasutada. Teha esimese 2 õpipäeva jooksul 5 parooli ja kontot on ikka natuke liig.


MeeldibMeeldib

arleek to Arlee K

16.10.2018 12:30

Ma ise olen oma töö juures ka tähele pannud, et inimesed või kasutajad jäävad tahaplaanile nii kauaks kuni on vaja testima midagi hakata ja siis kellegil tekib probleem, sest kasutajad ei mõista mis neile loodud on. Tihti on vaja end sundida mõtlema, et kuidas kasutajale on mugav ja kuidas tema sellest loodud materjalist aru saab.


MeeldibMeeldib

Ly Torn to Arlee K

19.10.2018 20:41

Oled teinud väga hea kokkuvõtte. Hea, et oled ka joonist kasutanud.


MeeldibMeeldib

Janita to Arlee K

21.10.2018 9:40

Väga meeldis juba esimeses lõigus toodud “õpi-” ja “õppe-” eesliidete tähenduste vahe.

Varasemalt seda ei teadnud ning see selgitab ka minu segadust, kui neid mõisteid on kasutatud võrdses seisus.


MeeldibMeeldib

Post a comment