IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajaloo ülevaade

06.10.2018 22:40 by Jonas N

Lugemismaterjalina jagatud artiklite seas oli üks, mis ärgitas kaasa mõtlema ning oli minu jaoks tähenduslik. Teiste artiklite akadeemiline nüansirikkus ajas lihtsalt lugejat liigse teoreetilisusega segadusse ja abstraktsete “mudelite” ja “metoodikate” ümber klammerdumine takistas igasugust mõttelennu tärkamist. Mainitud huvitavaks artikliks oli Andrew Molnar’i 1997. aasta ülevaade, mis rääkis selges keeles haridustehnoloogiast, kuid üsna harjumatul toonil. Võõraks osutus see, et artikkel on kirjutatud täieliku internetistumise ja nutistumise eelsel ajal. Hakkan selle artikli kaudu arutlema, ning punun oma tänapäevased mõtted sellele otsa.


Mind pani loetu mõtlema erinevatele sügavustele, millesse infotehnoloogia meid tahtmatult on tõmmanud. Esmalt nähti arvutis paljalt töövahendina üsna piiratud funktsiooniga, aga tihti asendamatut abilist. Arvutijärjekorras seistes ja asutuse ainsa arvutiga töötades pidi sul olema tõsine põhjus, miks arvutit kasutada, ning enamasti tegi see sinu eest siis kindla tööülesande, mida sa olid pikalt ette planeerinud. Tegelikust süsteemsest mõjust haridusele ei saa siinkohal rääkida – sihtgrupi ehk õpilaste kokkupuuted arvutitehnikaga olid nii piiratud ja põgusad.


Alates 80ndatest algas personaalarvutite ajastu, mis võimaldas eraisikule hakata rohkem katsetama programmeerimisega ning arvuti ei olnud ainult ühe tehnilise ülesande teostaja, vaid väikestviisi ka mängude loomise ja suhtlusvahend. Esimesed omavahel ühendatud arvutite võrgustikud panid väikesel skaalal aluse sellistele lahendustele, nagu tänane messenger. See oli juba miski, kus võib rääkida taju muutumisest. Arvuti ei olnud mobiilne, kuid see aitas paljudel inimestel oma tööd ja teadust lihtsalt tõhusamalt teha. Võtmeks olid visualiseerimine ja andmemahtude parem haldamine. Kuna arvuti korduvaid ja tüütuid ülesandeid järjest rohkem enda kanda võttis, muutus võimalikuks keskendumine keerukamatele ja sisulisematele probleemidele.


Huvitavaks muutub minu arvates see, kuidas inimesed said tunnetuslikult 90-ndate alguses aru, et arvuti on totaalselt märgilise tähendusega meie järgmise sajandi ühiskonnas. Interneti tulek aitas tohutult kaasa füüsilise heaolu loomisele ja globaliseerumisele, kuid siia sekka tuleb ka uus suurus – arvuti on sajandivahetuseks esmane asi, mis hakkab määrama, missuguseks kujuneb meie pealetulev põlvkond.


“Kui palju lahendab arvuti meie probleeme?” on kõrvuti tänaseks tsentraalsema küsimusega – kui palju tekitab ta lahendamistvajavaid probleeme juurde? Ma olen selle koolkonna inimene, kes väidab, et komplekssuse kasvuga laseme me endastsedavõrd palju rohkem energiat ja infot läbi, et suurenenud energia ja info vooluga kerkivad vältimatult meie füüsilises keskkonnas uued probleemid. Ja neid hakkame me jällegi infotehnoloogia järjest keerukamate süsteemidega lahendama.


Hariduse kujundajana on infotehnoloogia ühtpidi uus tööriist, mille puhul õpetaja justkui teadlikult valib, kuidas kasutada. Õpetaja, kes kasvas üles 1970 või 1990 aastal. Kohaneb rahulikult ja siis rakendab… Aga veel olulisemalt on arvuti või praegune nutitelefon vahend, mis on kasvatanud selle tänapäevase põlvkonna ülesse oma muutunud tujude ja tähelepanuga ning veel enam – muutunud suhtumisega infoküllusesse. Nad taluvad infomüra ja selle sisu ülikiiret vahetumist uskumatu võimekusega, jäädes samas maha teistes oskustes, mida meie täiskasvanutena oleme õppekavade raames pidanud primaarseteks.


Mitmed artiklid tõid olulisena välja selle murdepunkti, kus haridus peab kasvatama edaspidi mitte inimest, kes teab või akumuleerib teadmist, vaid kui inimest, kes on suuteline info üleülluses orienteeruma. Seda väideti üllatuslikult juba aastakümnete eest, mitte ainult sellel kümnendil. Võib isegi väita, et ta võiks õppida, eriti õrnas eas noorena, seda, kuidas info üleküllusest end mitte liigselt mõjutada lasta.


Olen ka varem kursusel väitnud ja väidan endiselt. Mina olen ka edaspidi ilmselt vaid tehnoloogia ja füüsika õpetaja, kuid nendesse erialadesse imbub IT nii või teisiti täielikult sisse ja ma pean seda valdkonda tundma, et kohaneda. Veelgi enam näen ma kõige positiivse kõrval ka tohutult võimalusi libastumiseks. Tekivad uut tüüpi laste ja vanema põlvkonna kommunikatsioonibarjäärid. Tekivad uutmoodi noored, keda me järjest suuremas osas hakkame alguses liigutama HEV õpilasteks, kuid kes tegelikult on rohkelt mõjutatud infotehnoloogiast ja kelle tegelikke tugevusi me ei mõista. Tekivad noored, kes suhestuvad kaaslaste ja sotsiaalse ruumiga selliselt, et me võime õpetajatena neis pettuda, nördida ja ka ise solvuda. Kõik see muudab vajalikuks infotehnoloogia rolli hoolika mõtestamise iga õpetaja jaoks. Uue põlvkonna tundmiseks ei ole sellest pääsu mitte kellelgi.

https://jonasnahkor.wordpress.com/2018/10/06/haridustehnoloogia-ajaloo-ulevaade/

0 comments:

Post a comment