IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

üsna isiklik haridustehnoloogia lühilugu

30.09.2018 18:29 by Kaie M

Alljärgnev on meie teine ülesanne.


IFHTM/18 eriala kontekstis näib mulle sõna „tehnoloogia“ rõhuasetus olevat digivahendite ja –rakenduste kasutamisel. Minul on kiusatus pidada tehnoloogiliseks arenduseks ka iidvana gloobust (seda, et Maa ümmargune on, näeme juba Antiik-Kreekas, meile tuttava õppevahendina jääb loomine pigem 15.sajandisse) või arvelauda ning arvutuslükatit. Võibolla tekib õrn vastuolu sellest, et sõnal „tehnoloogia“ on tänapäeval mitmeid tõlgendusi. Näiteks: Tehnoloogia kui artefakt ehk esemeline vahend ning kui protsess millegi saavutamiseks. Või R. Pärthelsoni TÜ magistritöö alusel „Tehnoloogia on kogumik tehnikatest, meetoditest või protsessidest, mida kasutatakse teadusliku uurimise või tarbijate nõudluse rahuldamiseks“ (2018).


Kuna digivahendite mõttes on kõnealune ajalugu üsna lühike, siis proovin omamoodi eksperimendina läheneda sellele lühiloole isiklikult kogetud murdepunktide kaudu.



  1. Tuleb välja, et mikroprotsessoriga taskuarvuti on enamvähem sama vana, kui mina (https://et.wikipedia.org/wiki/Kalkulaator). See oli ikka tohutu vastutulek õpetaja poolt, kui peast või paberil matemaatikatehteid ei pidanud arvutama. Nüüd on kalkulaator koolis sama elementaarne kui kirjutusvahend ning keegi ei hirmuta lapsi rumalaks jäämise ees. Pean üles tunnistama, kiusan vahel koolis õpilasi peast korrutamisega ning enamasti ma võidan neid kiiruses. (põgus kõrvalekalle – esimese, tan ja con režiimita vene toodang maksis sama palju kui 25l kütust, Amazonist pakiautomaati saadetud Casio saab täna 3,99 euriga).

  2. 1980ndatel toodeti Eestis esimene personaalarvuti „Juku“ (https://et.wikipedia.org/wiki/Juku_(arvuti) Põhikooli arvutiõpetuse tund seisnes ruudulisse kaustikusse õpetaja ütluse järgi programmeerimiskeele kirjutamises. Mulle ei meenu, et ma neid algoritme kunagi ka kasutanud oleks, mulle ei meenu, et me neid Jukusid füüsiliselt katsudagi oleks saanud. Aga ootusärevus erilise ajastu saabumisest oli tekitatud.

  3. Kooliajast meenub füüsikaõpetaja „tutvusega saadud“ grafoprojektor, millele ta mingil põhjusel kilelüümikuid ei soetanud. Info kanti vildikatega otse ekraanile ning tekst sellelt pühiti, vabandust… tema sülje ja taskurätiga. Täna koolides kasutatav Smartboard ei anna selleks koleduseks õnneks võimalustki. See lisavõimalustega valge tahvel loodi aastal 1991 ning firma andmetel kasutab nende tehnoloogiat ligi 25miljonit inimest. Mulle tundub, et selle toote arendusjuht on Eestis puhkusele läinud…

  4. Minu esimene personaalarvuti võttis töölaual meeletu ruumi ning selle undamisest sai ühikaelu võrdluskujund. Aga see oli tohutu suur edasiminek trükimasinast, mida samuti koolitöödeks kasutama olen pidanud. Esimese kogemuse sain ülikooli arvutist, mis oli üldkasutatav (avaliku parooliga, muidugi) nagu taksofon tänaval. Tänaseks on mul kokku olnud elus 8 arvutit ja 6 (nuti)telefoni ning kõik need on leidnud tee prügimäele, nende ühist ökoloogilist jalajälge ei julge ma väljagi arvutadagi.

  5. Kui ma peale ülikooli lõpetamist teaduskonda lektoriks jäin, oli mul väga ilus teemakohane kogu prinditud lüümikuid ehk esitluskilesid ning VHS-ile tõmmatud videojuppe. Nostalgia mõttes olen neid alles hoidnud, kuid eelmisel aastal valdas mind hirm mõttetute asjade kogumise ees (nagu vanaema seda tegi) ja ma sundisin end need plasti konteinerisse sortima. Mitte keegi minu õpilastest polnud lüümikuid oma elus enne näinud…mul oli neile ette näidata ka „friigid“ flopid ning näib, et ka mälupulkade aeg on läbi saanud.

  6. Minu suhted fotograafiaga said alguse laiformaat positiividega. Heal juhul tehti ilmutusteenus 4 tunniga ning eksimused tulid välja luubiga vaadates või alles peale väljatrükki. Nüüd klõpsin tööks vajalikke fotosid IPhonega, duunin seda legaalse tarkvaraga ning saadan wifi abil printerisse ning kui märkan sobiva paberi sisse panna, saab midagi sarnast, mida viimati 90ndate lõpus fotoalbumisse panin. Oih, kas eile öösel täiendatud õppematerjalide Flickri´st leitud foto oli ikka any license märkega?

  7. Algselt 1960ndatel sõjatööstuse tarbeks sidevahendina mõeldud internet hoiab täna sidevõrkude toel maailmas ühendust üle nelja miljardi kasutajaga https://www.statista.com/statistics/617136/digital-population-worldwide ). klassi Salmonelliine (loomulikult andmekaitse bluff) teenib youtuuberina ning mitte ainult tähelepanu, vaid ka raha.

  8. Internetti ei koli mitte ainult isiklik ja alterego elu, vaid ka igapäevane paberimajandus. Kooliõpetajale tähendab see tagumikutunde rohkem, kui eales varem. Tagasiside, mida tunnis õpilastele jagasid, peab olema dubleeritud koos ülevaatega tunnis toimuvast digipäevikutes . Isikutuvastusvõtted ja keerulisemad paroolid treenivad mälu aga toidu tellid e-poest koju (sest lihvid parasjagu konkurentsivõimelist õppematerjali). Muidugi – saab ka kiiremini, näiteks kirjavigsakle… Lähedaste telefoninumbreid ma peast enam ei mäleta.

  9. Ootamatu kontseptsiooniga Steve Jobsi innovatsioonist aastast 2007 on saanud laiatarbekaup. Koolitunni alguses kogume erinevate tootjatega device´id kogukondliku kokkuleppena kappi varjule, kuna erinevad häälekad meeldetuletused teatavad uutest sündmustest tutvusringis või maailmas, rahaliikumistest kontode vahel või sellest, et oleks aeg sammulugejale tegevust anda. Telefon kolib käekella sisse ning navigeerimisjuhistega maailmakaart prillidesse. Digivahendid saavad minu puudutusi rohkem tunda kui pereliikmed ja sõbrad.

https://meikaie.wordpress.com/2018/09/30/usna-isiklik-haridustehnoloogia-luhilugu-2/

0 comments:

Post a comment