IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Mõtted haridustehnoloogiast

30.09.2018 23:51 by Erik V

Alustades antud teemaga tutvumist, proovisin enda jaoks lahti seletada, kuidas ma mõistan haridustehnoloogiat ja millised on minu kokkupuuted sellega. Võtsin antud sõna – haridustehnoloogia – juppideks – haridus ja tehnoloogia. Eesti Vabariigi haridusseadus (2014) väidab, et haridus on midagi, mida ühiskond tunnustab ja mille omandamist ta kontrollib ning mis koosneb õppeprogrammidega edasiantavatest teadmistest, oskustest, vilumustest, väärtustest ja käitumisnormidest. Tehnoloogia seletamisega läheb keerulisemaks – definitsioone on palju ning enamus keskendub tootmise kirjeldamisele. Samas jäi meelde Soosaare (2010) Tartu Ülikooli jaoks loodud õppematerjal militaartehnoloogia kohta. Seal tuuakse välja, et oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks muudavad inimesed ümbritsevat keskkonda – seda protsessi võibki nimetada tehnoloogiaks. Seega arvan, et haridustehnoloogiaks võiks lugeda meie enda soovidest ning vajadustest tingitud muudatusi ühiskonnas, mille kaudu muutub ka hariduse omandamine. Kuna soovid ja vajadused lähevad üha nõudlikumaks, siis on vaja vahendeid, et neid täita. Tänu sellele tekib meile pidevalt juurde võimalusi, kuidas haridust paremini ning efektiivsemalt omandada. Pean tunnistama, et haridustehnoloogia defineerimine oma mõtetega osutus tunduvalt raskemaks, kui ma arvasin, aga vaadates tagasi tutvutud materjalidele, siis sarnaseid jooni võib nendega leida.


Ennem eelpool minupoolt väljatöötatud definitsiooni piirnes haridustehnoloogia minujaoks lihtsalt erinevate vidinate kasutamises õppetöös. Arvan, et minupoolset teadmatust antud teemasse süvendas asjaolu, et oma põhi- ja keskkooli ajal ei olnud mul õppetööks arvutit vaja. Kodus oli ta olemas, aga seda enamasti kui meelelahutusvahend. Suurim ühendus tehnoloogia ja kooli vahel oli lõpuklassis kasutusele võetud eKool. Seda üllatavam oli minujaoks asjaolu, et haridustehnoloogia ajalugu ulatub tagasi tervelt ‘50 lõppu. Nii Põldoja (2016) kui ka Molnar (1997) toovad välja “PLATO” projekti, millega oli õpetajatel võimalus välja töötada õppematerjale ning õpilastel võimalus neid lahendada. Levisid drillprogrammid, mida kasutati materjalide kordamiseks ning seeläbi automaatsuse saavutamiseks. Samas oli nende programmide negatiivseks küljeks loovuse kadumine (Luik, 2004). Väga meeldis Robert Tinkeri ja tema meeskonna loodud projekt “KidsNet” – rahvusvaheline koostöövõrgustik, mis moodustus kooliõpilastest, kes kogusid ja vahetasid erinevaid andmeid (õhu ja vee puhtus, pinnaseproovid jne). Kaasatud olid ka erinevad teadlased, kes antud mõõtmisi ning katseid kasutasid. Tinkeri teine projekt oli “Global Laboratory Network”, mida võiks lugeda eelmise projekti suuremaks edasiarenduseks. Õpetajate andmetel oli laste huvi läbi nende projektide teaduse vastu märgatavalt kasvanud. Terve maailm muudeti kui üheks suureks koostööd tegevaks klassiruumiks (Molnar, 1997). Leian, et tänapäeval ei oleks seda enam lihtne teostada. Seda nimelt asjaolul, et arvutid on muutumas laste jaoks mänguasjadeks ning neid ei võeta enam kui töövahendeid. Seega tehnoloogia areng võib ka kahjulik olla – uued tehnilised lahendused annavad üha rohkem võimalusi luua veel tõetruumaid ja graafilisemaid mänge, mis omakorda muudavad laste arusaama arvutitest. Tõmmates edasisi paralleele isikliku kogemusega koolis, siis tekib veelgi küsimusi juurde. Kas 50-60 aastat tagasi olid õpilased suurema tahtega uurida ja avastada? Või on arvutite kiire areng nende esialgsele eesmärgile – muuta õppimist efektiivsemaks ning seda toetada – saatuslikuks saamas?


Kindlasti sooviksin juurde õppida ja uurida õpiotstarbelistest mängudest. Luik (2014) toob välja, et õppimine peab olema integreeritud mängu. Vältida tuleks olukorda, kus peale õpielemendi läbimist saab õpilane alustada mänguga, see tekitab pigem olukorra, kus mäng on boonus ja õppimine karistus. Olles ise aktiivne arvutimängur, siis leian, et igas mängus on olemas ka õppimismoment. Samas, kuidas seda leida ning kuidas seda noorematele lihtsamini mõistetavaks teha? Saan aru, et loetud kirjanduses on välja toodud spetsiaalselt õppimiseks väljatöötatud õpimängud. Isiklikult leian, et väärt oleks katsetus, kus liituksid professionaalne mängustuudio ning õpimängude loojad. Eesmärgiks luua midagi, mis näeb välja ja käitub kui kommertslik arvutimäng, aga õppeelemendid oleksid sinna sisse põimitud. Arvutimängud vallutavad hetkel noorte mõistust ning miks mitte proovida seda enda kasuks pöörata?


Mis loetust mulle isiklikult eriti kõlama jäi? Arvuti ja õppimine on käinud käsi-käes ja seda juba algusaegadest. Veebi tulek võimendas seda kõike, avanes uusi võimalusi õppimiseks ja materjalide leidmiseks. Põldoja (2016) on väljatoonud “dot.com” “mulli” – veebi levikuga tekkisid suuremad majanduslikud ootused. E-õppest oodati midagi suurt – õppimisele kuluv aeg, kulutused ja informatsiooni üleküllus vähenevad, õppija mugavus tõuseb, suureneb õppimise jälgimine, õpe saab olla pidev. Julgeksin vastu vaielda aja ning informatsiooni väidetele. Kuna ligipääs veebi on peaaegu igaühel, siis uputatakse see informatsiooniga üle. Aeg, mis kulub vajaliku, ja ka õige, väljasünteesimisele ja analüüsimisele võib minna suuremaks, kui sama info saamine raamatutest. Lisaks sellele enda kontsentreerumine tehtavale ülesandele, kui sa tead, et kogu maailma meelelahutus on vaid mõne kliki kaugusel. Viimased uuringud näitavad, et juba ~8% lastest on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (Mis on aktiivsus-ja tähelepanuhäire?, kuupäev puudub). Seega – kas haridustehnoloogia võiks hoogu maha võtta?




Kasutatud kirjandus


Eesti Vabariigi haridusseadus. (2014). RT I, 06.12.2014, 2. Loetud aadressil  https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014002


Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067


Mis on aktiivsus-ja tähelepanuhäire?. (kuupäev puudub). Peaasi.ee. Loetud aadressil http://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/


Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx


Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7


Soosaar, R. (2010). Mis on tehnoloogia. Loetud aadressil https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/15312/mis_on_tehnoloogia.html




Esimene teema: ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

https://ifiom.wordpress.com/2018/09/30/motted-haridustehnoloogiast/

2 comments:

sigridiblogi to Erik V

05.10.2018 14:54

Palju omapoolseid mõtteid ja arvamusi, positiivne lugemine.

Sinu küsimusele “Kas haridustehnoloogia võiks vähendada laste hulgas aktiivsus-ja tähelepanuhäiret?” Mina eriti sellesse ei usu.


LikeLike

erik_v to Erik V

05.10.2018 14:59

Tänan kommentaari eest. Väljendasin end võib-olla segaselt, aga sellist küsimust ma püstitanud ei ole. Pigem leiangi, et haridustehnoloogia võib seda pigem soodustada, sellest ka viimane minupoolne küsimus.


LikeLike

Post a comment