IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

30.09.2018 19:56 by Katrin M

Haridustehnoloogia areng puudutab väga paljusid inimesi. Tänapäeval on võimalik teadmisi huvipakkuvate teemade kohta leida väga erinevatel viisidel – viimasel ajal on kogunud populaartust näiteks erinevad webinarid ja poadcastid. Enda igapäeva töös probleemide lahendamiseks kasutan google otsingut (loen vajaliku teema kohta foorumi postitusi) ja vaatan ka youtubest how to videosid, sest üldjuhul on sama probleemiga juba varem keegi kokku puutunud ja lahenduse pakkunud.


Minu haridusteel on aidanud teadmisi omandada väga erinevad õppemeetodid. Arvutiõpe alates algkoolist, siis alles tekkis nö kokkupuude arvutiga ja lihtsamate programmidega. Ülikoolis oli kogu õppematerjal kooli infosüsteemi kaudu kättesaadav, samuti lindistati kõik loengud ning neid oli mugav endale sobival ajal vaadata. Enda autokooli teooriaõppe läbisin e-õppena ja selle läbi tundsin, et minu jaoks oli materjali omandamine oluliselt lihtsam. Sain seda teha täpselt sellel ajal kui tundsin, et suudan infot omandada, ühtlasi sai vajadusel video uuesti läbi vaadata. Mina isiklikult pooldan audio- ja videoõpet, sest see annab mulle võimaluse planeerida enda aega.


Tutvudes haridustehnoloogia kohta käivate allikatega, sain teada järgmist. Paul Nicolson kirjutab enda artiklis e-õppe ajaloost. Alates 1960 aastast on e-õpe arenenud erinevates sektorites (äri, haridus, koolitus ja sõja) erinevalt, ühtlasi on sellel nendes sektorites ka erinevad tähendused. Järjest enam hakati siis arvuteid haridusse kaasama. 1966 aastal väitis Patric Suppes, et tulevikus on igal õppijal ligipääs personaalsele õpetajale, aga õpetajad on asendatud arvutiga. 1960ndatel lõi Don Bitzer PLATO, PLATO-t sai kasutada arvutialase õppe arendamiseks ja edastamiseks. See võimaldas kasutada kõrge resolutsiooni ja graafikaga terminale ning hariduslikke programmeerimiskeeli. PLATO-st said alguse tänapäeva e-õppe süsteemid (näiteks Blackboard, WebCT).


Piret Luik keskendub enda doktoritöös elektroonilistele õpikutele ja drillprogrammidele, aga sealt saab ülevaate ka teistestest õppemeetodidest.  Näiteks:  drillprogrammid, testid, probleemilahendustarkvara, õpiotstarbelised mängud, simulatsioonid, juhendatavad programmid, hüpermeedium (elektrooniline raamat), rakendustarkvara ja avatud õpikeskkonnad (need tõi enda artikklis välja ka Paul Nicolson). Ühtlasi toetas minu arvamust ka tema doktoritöös ning ka A.Molnar väljatoodud erinevad uuringud, et arvutiõpe kaudu saadud õpitulemused on tavaõppega võrreldes paremad. Muidugi peab alati arvestama sellega, et kõikidel haridustehnoloogilistel õppemeetotidel on lisaks positiivsetele ka negatiivsed küljed. Näiteks drillprogrammidele suudavad õpilased küll omandada kiiresti uusi teadmisi, kuid nende loovus kahaneb 50% (Hauglandi tehtud eksperiment).


Ma ise ei ole küll selle peale mõelnud, aga pigem on arvutite abil iseõppimine loomulik osa. Lisaks võimaldavad erinevad arvutiõpped ehk iseõppimine meil omandada teadmisi tasuta või odavamalt kui traditsioonilised õpetamiseviisid. See tuli ka Anderson, T., & Dron, J. artiklist välja.


Ma ise ei ole teadmisi omandanud drillprogrammide abil ja mind üllatas uuringutele toetav väide, et drillprogrammi kasutamine vähendas üliõpilastel kodutöödele kuluvat ajahulka ja suurendas õpilaste motivatsiooni aine suhtes. Kuna ma ise ei ole haridustehnoloogia ajalooga kursis, siis mind üllatas see, et mujal maailmas algas arvutite kasutamine õppestööks oluliselt varem kui meil Eestis.


Lisaks ajaloole on huvitav ka mis tulevik toob ning kuidas ja kas suudetakse haridusevallas ära kasutada tehisintellekte? Ühtlasi tahaksin täismahus lugeda läbi P. Luik doktoritöö, sest seal tuuakse välja veel kuidas mõjuvad erinevad õpetamise meetodid erinevalt soorollidele.


Töös kasutatud viited:


Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx (lk 4)


Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067


Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890


Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1


Ülesande link:


https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/09/16/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/


 


 

https://magistrioppeajaveeb.wordpress.com/2018/09/30/ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/

0 comments:

Post a comment