IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

30.09.2018 19:17 by Laura R

Haridustehnoloogia ajalugu kui selline toob esimesena mõttesse vaid klassiruumi, kus õpetajat on asendamas ruumitäis tipptasemel tehnikat. Tegelikkuses peaks haridustehnoloogia viima aga mõttele, kus nii pedagoogika kui tehnoloogia ei eksisteeri mitte lihtsalt koos, vaid on omavahel sümbioosis. Haridustehnoloogiat õppima tulles ei tulnud mul kordagi mõttesse, et ka sel suunal on oma ajalugu, mis kindlasti on täis ebaõnnestumisi ning läbimurdeid.


Mõiste “õpetamismasinad” või õpetamisel kasutatavad masinad võttis kasutusele 20ndatel Sidney Pressey, kes lõi ka ühe esimestest masinatest, mis vastas definitsioonile, kuid kahjuks oli ta oma ajast liiga ees ja seetõttu ei läinud ta loodud masin massidesse. Huvitav on, et “Õppimise masina” definitsioon sisaldas endas juba tollal kolme aspekti, masin peab infot esitama, õpilane peab saama informatsioonile vastata ning masin peaks andma tagasisidet vastuse õigsusest.  Tuntuse saavutas antud idee alles 1950ndatel B.F.Skinneri masinate puhul, mis olid ta eelkäija masinate edasiarendus ning tuntuse saavutamisele aitas suuresti kaasa sõjajärgne automatiserimise areng. Õpetamise masinatest kasvasid välja 70ndatel arvutid (Benjamin, L. T. 1988).


On loogiline, et iga ajaloo etappi kujundab sellel ajastul kõige kaasaegsem tehnika. Anderson ja Dron (2011) jaotavad kaugõppe kolme generatsiooni käibeloleva tehnika alusel. Esimesse generatsiooni kuulub kaugõpe posti teel, sellele järgneb teine generatsioon massimeedia leviku võimalustega ning kolmanda generatsiooni kaugõpe kasutab interaktiivseid tehnoloogiaid nagu heli, tekst, video, internet. Ükski antud generatsioonide tehnilistest vahenditest ei ole hääbunud, vaid kõik on kasutusel paralleelselt ning uued tehnikad täiendavad tehniliste vahendite ampluaad. Enamik ülikoole pakub antud hetkel suuremal või vähemal määral kaugõppe võimalusi, mille puhul õppimine toimub suurte vahemaade tagant (Molnar, A. 1997). Kaugõppe tuleviku generatsiooni ühe võimalusena toovad nad välja ka tehnoloogiad, mis võimaldavad kasutada efektiivselt ära kollektiive.


Nii õpimasinate kui ka kaugõppe peamiseks põhimõtteks on hariduse viimine võimalikult paljude õppijateni. Haridus on elus edasiviivaks jõuks. Tänapäeval on haridusel võimalus jõuda massideni, kuid samas on vaja ka meelespidada, et tehnoloogia areneb niivõrd kiiresti, et tegemist on võidujooksuga ajaga.  Koolides valmistatakse lapsi ette ühiskonna jaoks, mida pole veel olemas (Molnar, A. 1997). . Suund on võetud tänapäeval aina nooremast vanusest juhtida lapsi robotite abil õppimise juurde, paljudes lasteaedades on juba robootikakomplektid WeDo ning Beebotid. Huvitav on vaadata, kuidas lapsed lahendavad probleeme nende robotitega, mis ometi on niivõrd primitiivsed, kuid samas olulised kui vaadata kiiret arengut laste ümber. Veelgi huvitavam on vaadata lasteaia pedagooge oma lasteaia näitel, kus 16/27st ei ole kordagi ühtegi lasteaia robotit kasutanud ja hetkel pole näha ka, et hakkaksid.


Tehnoloogia ei ole vaid informatsiooni edastamiseks, vaid loob võimalused õpilastel ja õpetajatel koostoimida(Benjamin, L. T. 1988: Anderson, T., & Dron, J. 2011). Kuid mida tehnoloogiapõhisemaks läheb õppimine, seda rohkem kannatab õppimise sotsiaalne loomus. Teadmised luuakse sotsiaalses interaktsioonis, kuid tehnoloogia areng ning õppijate oskused ning kohanemine laiendab sotsiaalse kohalolu võimalusi. Õpetaja roll on samuti muutumises, algsest instruktori rollist on saanud juhendaja, kelle on kriitiliselt oluline roll õpiprotsessi juhtijana (Anderson, T., & Dron, J. 2011).


Tihtipeale on suurimad avastused tehtud kogemata, samamoodi võib “juhuslikuks revolutsiooniks” pidada ka arvutite ajalugu haridusvaldkonnas (Molnar, A. 1997). Tänapäevast haridust mõjutab oluliselt tehnika areng, mis on viinud ka üleilmastumiseni majanduses, mis tähendab, et hakkama saada peab oskama kaasa lüüa suuremas plaanis, et ellu jääda. Kõik mastaabid on suurenenud.  Teaduslikku informatsiooni ja andmeid kogutakse ning töödeldakse inimvõimetest suuremal hulgal, seega teadmus on pidevas kasvutrendis. Teatud suunad ning oskused hääbuvad ja kaovad kui ebavajalikud, rõhk on nihkunud õppimiselt mõtlemisele. Visualiseerimine  projektipõhine õpe ning virtuaalne reaalsus loovad uusi viise õpimaterjali omandamist ning sellest arusaamist.


Arvutite enda ajalugu on lühike, esimesed arvutid leiutati alles 1944 MARK 1 Harvardi ja 1946 ENIAC Pennsylvania Ülikoolis. 1959 Illinoisi Ülikoolis, Donald Bitier alustas projekti nimega PLATO, mis oli esimene ulatuslik projekt kasutamaks arvuteid hariduses. Samuti muudeti programmeerimiskeeli loogilisemaks ja ka tavainimesele mõistetavamaks. Varajastel 70ndatel MIT Seymour Papert  arendas välja programmeerimiskeele algkoolile LOGO, mis sai hiljem aluseks ka LEGO ehituskomplektidele. Arvutipõhise õppe kiire tõus sai alguse hilistel 1960ndatel Riikliku teadusfondi toetatud 30 piirkondliku arvutivõrgu loomisega. 1974 aastaks kasutas arvuteid juba enam kui 2 miljonit õpilast, ning ajaga paranes ka nende kasutamine õpieesmärkide saavutamiseks . Kuid jätkuvalt oli probleemiks nende suurus ja limiteeritud ligipääs (Molnar, A. 1997).


1975 aastal algas mikroarvutite ja personaalarvutite võidukäik. Samal ajal toimus ka õpikeskkondade ja intelligentsete tööriistade  arendamine, mis aitaksid õpilast. Probleem on aga jätkuvalt selles, et uutel kontseptsioonidel võttis liiga kaua aega jõudmaks haridusprotsessidesse, antud probleemi lahendas arvutivõrkude kaudu informatsiooni jagamine, kuid ülemaailmsel skaalal informatsiooni jagamine sai alguse 1980ndatel superarvutite loomisega(Molnar, A. 1997).


Web 1.0 ja Web2.0 on isegi peale artikli lugemist väga segased minu jaoks. Kuid peale googeldamist sai vähemalt selgeks, Web 1.0 ongi www (World WideWeb) ja Web 2.0 on seotud selle edasiarendamisega ning sotsiaalvõrgustikega.  Web 1.0 loodi ja pandi kasutusse 1980-1991. Peamiselt on hakanud Web 2.0 rohkem ärakasutama kollektiivset intelligentsust ja kasutajate enda panust. Nihe on toimunud ka individuaalsel või grupi kontekstilt võrgupõhisusele, mis omakorda tähendab õppematerjali pidevat rikastumist ning uuendamist uute kasutajate poolt, mis omakorda kergendab ainetevaheliste seoste loomist (Anderson, T., & Dron, J. 2011). Samuti on muutus kodulehtedelt blogidele, mis kujundavad lugejate arvamust. Oluliseks on saanud kasutajate andmete kogumine ja seeläbi parema teenuse pakkumine (Google soovitused, Amazon “eelnevalt olete vaadanud”) (O’Reilly, T. 2005).


Tooksin välja A. Molnar (1997) artiklis Herbert Simoni, Nobel laureaadi  poolt väljatoodu, et sõna “teadmine” tähendus on nihkunud mälus talletatult oskuselt, oskusele leida ja kasutada informatsiooni. Kui seda pisikest nihet suudaksid vaid näha ka kõik õpetajad, kelle ainus õpetamisviis on “võta see materjal ja õpi pähe” siis poleks ehk teatud tunnid koolides niivõrd piinarikkad. Tuleks ka neil ehk mõned artiklid alltoodutest läbilugeda, et arusaada oma iganenud mõtteviisidest.


Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890


Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.


Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx


O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

https://rebazeke.wordpress.com/2018/09/30/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/

0 comments:

Post a comment