IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajaloost

30.09.2018 15:54 by Jelena S

Alustan oma postitust sellest, et sõna “haridustehnoloogia” kuulsin esimest korda 4 aastat tagasi, kui hakkasin mõtlema, et võiks minna õppima MAsse. Töötan osaliselt haridustehnoloogina koolis teine aasta. Eelmine õppeaasta oli ülikeeruline. Nii palju mõtteid, ideid. Juurde aga tulid sellised tööülesanded, mis pidurdasid mu plaanid ja haridustehnoloogiaga polnud seotud. See oli ka periood, millal hästi palju lugesin. Seega, sain teada haridustehnoloogiast rohkem. Eeldan, et ise, õpilasena, olen esimest korda haridustehnoloogiaga (e-õppega) kokku puutunud koolis, kui oli vaja ära saata mingi tekstidokument/pilt informaatika õpetajale e-posti kaudu, 90-te aastate lõpp.


Oma postituses tuginen soovitatud artiklitele. Valisin endale 2 artikli ja lisaks leidsin huvitava video arvutite ajaloost:



  • Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal.

  • Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97.

  • Nash, B.(2001). Modern Marvels: Computers https://www.youtube.com/watch?v=v2fO6Gwx0Os


See valik oli tehtud lähtudes oma huvidest ja erialast. Selge see, et haridustehnoloogia areng on otseselt seotud arvuti ja Interneti arendamisega. Sellepärast ma keskendusin alguselt arvutite ajaloos.


Saades Modern Marvels räägitakse arvutite tööpõhimõttetest, arhitektuuridest ja võimalustest ning kuidas, millal ja kes mõtles välja esimese suure arvuti, tarkvara arendamisest ning Macintosh ja Microsoft’i konkurentsist. Sain teada, et Charles Babbage – inglise matemaatik ja mehaanikainsener jõudis oma ajast ette ja juba XIX sajandil töötas välja esimese mehaanilise analüütilise arvutusmasina ja just teda nimetavad “arvuti isa”. Teine huvitav fakt oli see, et 1890. aastal Ameerikas oli rahvaloendus ja selleks, et kiiremini töödelda andmeid Herman Hollerith töötas välja elektrilise tabulaatori. Tema firmast hiljem sai ettevõte International Business Machines ehk IBM. Tõelise tarkvara revolutsiooni tegi tuntud William Henry Gates III (Bill Gates) oma Microsoft’iga ja juba 1981. aastal IBM hakkas kasutama oma arvutites OS PC DOS.


Lugedes esimese artikli (Molnar, 1997) huvitav oli teada saada, et juba seitsmekümnendate alguses S. Papert arendas programmeerimiskeelt LOGO, et julgustada ranget matemaatika mõtlemist ja arvutas, et õpetajad ei pea õpetama matemaatikat vaid peavad õpetama lapsi olema matemaatikud. Samuti sain teada LEGO ja LOGO seose. Papert väitis, et õppimine on tõhusam, kui õppija tegelikult loob sisukat toodet. Arvutipõhiste LEGO konstruktsioonide ehitamisel õpib üliõpilane probleemi määratlema ja selle lahendamiseks vajalike vaikivate praktiliste probleemide lahendamise oskusi. See arvamus on siiamaani populaarne praeguses hariduses. Ning see meenutab mulle tänapäevaseid õpiroboteid, näiteks Lego Wedo 2.0.


Jõudsin virtuaalreaalsuseni. Autor kirjutab aastal 1997: “The learner interacts with electronically generated artificial environments as if they were real and develops experiential knowledge.The aim is to create a deeper, intuitive understanding of phenomena that lie outside human perception. It provides a direct, non-verbal way to communicate scientific information.” Eelmisel õppeaastal kirjutasin projekti, et soetada põhikoolile mõned VR peakomplektid. Kahjuks ei õnnestunud. Eesmärgid olid peaaegu samad. Praegu on aasta 2018. Kurb on see, et kuskil ookeani taga tehnoloogiad töötavad ja on kasutusel juba ~ 20 aastat, aga meie õpilased-õpetajad (eriti väikestes linnades) isegi ei kujuta ette, millised digitehnoloogilised võimalused hariduses on. VR on nüüd koolile kättesaadav, küsimus on osaliselt rahas ja juhtkonna arusaamisel, et VR on kindlasti vaja! Molnar toob välja arvamus, et tehnoloogia suurendab tootlikkust, kuid nõuab rohkem kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, kellel on laiem haridus ja teadmised teaduse vahenditest ja teooriatest. Siit saab teha sama järelduse ka koolis digitehnoloogiate kasutamise kohta. Selleks, et kasutada digitehnoloogiad koolis, nõutakse kvalifitseeritud tööjõu, kes julgeb pakkuda, näitab, selgitab, koolitab jne.


Tutvusin artikliga Three Generations of Distance Education Pedagogy (Anderson, Dron, 2011)  ja sain teada, et kaugõppe esimese põlvkonna tehnoloogia oli posti teel saadetud kirjavahetus. Teise põlvkonna määratlevad massiteabevahendid televisioonis, raadios ja filmide tootmises. Kolmanda põlvkonna moodustavad interaktiivsed tehnoloogiad: esimene heli, tekst, video ja seejärel videokonverents.  Autorid märgivad, et ükski neist põlvkondadest ei ole aja jooksul kõrvaldatud ja kaugõppe “repertoire of options”, mis on saadaval disaineritele ja õppuritele on suurenenud. Samamoodi kõik kolm põlvkonna kaugõppe tehnoloogiad tänapäeval on olemas.


Artikel tutvustab tüpoloogiat, milles kaugõppe pedagoogika kaardistatakse kolme erinevasse põlvkonda:



  1. The Cognitive-Behaviourist Pedagogy of Distance Education – “focus on the way in which learning was predominantly defined, practiced, and researched in the latter half of the 20th century.” Kognitiivne pedagoogika tekkis osaliselt vastuseks kasvavale vajadusele arvestades motivatsiooni, hoiakuid ja vaimseid tõkkeid.

  2. Social-Constructivist Pedagogy of Distance Education – “Social-constructivist pedagogy acknowledges the social nature of knowledge and of its creation in the minds of individual learners. Teachers do not merely transmit knowledge to be passively consumed by learners; rather, each learner constructs means by which new knowledge is both created and integrated with existing knowledge.” Sotsiaal-konstruktivistlik mudel  sai “tuge” kaugõppes siis, kui kommunikatsioonitehnoloogia “many-to-many” oli laiemalt kättesaadav, e-post siis World Wide Web ja seejärel mobiilsidetehnoloogiad.

  3. Connectivist Pedagogy of Distance Education – tekkis hiljuti ja tuntud nagu connectivism. “Connectivist learning focuses on building and maintaining networked connections that are current and flexible enough to be applied to existing and emergent problems. Connectivism also assumes that information is plentiful and that the learner’s role is not to memorize or even understand everything, but to have the capacity to find and apply knowledge when and where it is needed.”


Kaugõpe on arenenud mitmete tehnoloogiate ja vähemalt kolme põlvkonna pedagoogika. Ja on loogiline see, et põlvkonnad on kujunenud koos tehnoloogiaga. See oli minu jaoks täiesti uus teema. Arvasin, et kaugõpe (DE) alustas oma ajaloo siis, kui oli kättesaadav  just “many-to-many” kommunikatsioonitehnoloogiad.

https://haridustechnology.wordpress.com/2018/09/30/haridustehnoloogia-ajaloost/

0 comments:

Post a comment