IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajaloost

30.09.2018 14:46 by Sigrid V

Haridustehnoloogia ajaloost ei teadnud ma enne selle kursuse algust midagi. Antud teema sissejuhatuse õppematerjalidest sain teada, et H. Põldoja andmetel võib jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:



  • arvutite abil toimuv õpe aastatel 1958-1985. Aastal 1975 aastal toimus personaalarvutite revolutsioon. 70-date lõpuks olid personaalarvutid kõikjal – kontoris, kooliruumis, kodus, laborites ja raamatukogudes. Arvuti ei olnud enam luksus, vaid see oli nüüd paljude koolide ja ülikoolide vajadus (Molnar 1997)

  • arvutipõhine õpetamine aastatel 1985-1993

  • veebipõhine õpetamine aastatel 1993-1998

  • e-õpe aastatel 1998-2005

  • tehnoloogiapõhine õpe aastast 2005


Õppejõud H.Põldoja tõi välja, et Anderson ja Dron (2011) ja Sumner (2000) keskenduvad oma artiklites laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.


Jennifer Sumneri artiklis „Süsteemi teenimine: kriitiline ajalugu kaugõppe ajaloost“. Käesolevas artiklis käsitletakse kaugõpet läbi kriitilise objektiivi, kasutades Habermase kommunikatiivse tegevuse teooriat.


Uuriti kolme nö õppimise viisi põlvkonda:



  • kirjaoskuse põlvkond, mis hõlmas endas kirjutama õppimise, kirjavahetuse posti teel ja trükiste kirjutamise/lugemise oskuse;

  • multimeedia vahendusel õppimine, kus audio ja videovahendite abil, kuid vaatamata sellele oli 1980. aastate lõpus kaugõppe enamus kogu maailmas endiselt peamiselt trükiste põhine (Bates, 1993).

  • arvuti abil vahendatud kaugõpe sh arvutikonverentsid. Artiklis toodud arvamuse kohaselt annavad need konverentsid võimaluse arvamuste avaldamiseks ja analüüsimiseks, mida ühesuunamine õpetamise viis (näiteks CD-ROM) ei anna (Sumner 2000).

  • Minu arvates on tehnoloogial on suur osa kaugõppe arenemisele, sest kui ei oleks olnud arvuteid, videosid, audiot jne., siis tehnoloogiapõhine õpe ei oleks võimalikuks nii kiiresti saanud. Kaugõppe eeliseks veel teiste õpetamise viiside ees on madalamad maksud, lihtne kasutada, ei ole vaja õppejõude ning seda võimalust saavad kasutada paljud.

  • Sumner toob välja, et õppimisel võib olla kahte tüüpi õpetamise viisi – ühesuunamine ja kahesuunaline. Ühesuunaline, kus õppival isikul puudub võimalus arvamuse/küsimuste avaldamiseks ja teine viis, kus see võimalus on olemas. Teine viis hõlmab õppija suutlikkus mingil viisil õppematerjalile reageerida ja saada kommentaar või tagasiside, mis suurendab veelgi õppimise tõhusust (Sumner 2000).


Sumneri artiklis tuuakse ka välja, et traditsiooniliselt arvatakse, et õppimine on individuaalne protsess, paljudes artiklites tuuakse välja sotsiaalse õppimise olulisus ja kus ei ole võimalik õppida isoleeritud, vaid peab toimuma suhtlus. Tekib ka küsimus, kas ülikoolides aina laialdasemalt kasutatav kaugõpe, kas see tõhustab õppimist või pigem mitte? (Sumner 2000).


Mina leian siin kohal, et sotsiaalne keskkond pigem soodustab õppimist, seega näiteks Tallinna Ülikooli kaugõppe vorm, kus aeg-ajalt kohtutakse ka kursusekaaslastega ja õppejõuga, pigem soodustab õppimist. Individuaalne õppimine ei ole kindlasti väga edasiviiv, kuigi jah iga inimene teab ise ja otsustab, mis teadmisi ta soovib omandada.


Anderson ja Dron „Kolm põlvkonda kaughariduse pedagoogiast“ artiklist pakkus kõige rohkem huvi mõte, kus autorid arvavad, et suurel määral on põlvkonnad kujunenud koos tehnoloogiatega. Kui uued võimalused avanevad on võimalik õppimisprotsessi erinevaid aspekte uurida ja ära kasutada. Iga viisi puhul tuleb rakendada erinevat tüüpi teadmisi, õppimist ja konteksti ning nõuda, et kaugõpetajate ja õpilaste oskused ja teadmised valiksid nii pedagoogika kui ka tehnoloogia parimad võimalused (Anderson&Dron 2011).


Tehnoloogia aspekte tuleks minu arvates tõepoolest ära kasutada ja seda kindlasti ka on tehtud ja tehakse üha enam ja enam. Kuid tehnoloogia juures ei tohiks ära unustada sotsiaalset külge, kus kaasõpilaste toetus ja õpetaja tagasiside motiveerib minu arvates rohkem pingutama ja panustama õppimisse.


Õppejõud H.Põldoja tõi välja Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.


Andrew Molnar (1997) käitleb oma artiklis „Teadusliku teabe plahvatus“ toob välja, et praeguse aja inimesed me oleme kogenud teaduslikku teavet plahvatuses enneolematute mõõtmetega. Praegu kasutavad teadlased ja insenerid arvutit, et pääseda juurde tuhandetele kiiresti kasvavatele andmebaasidele, kus salvestatakse numbreid, sõnu, kaarte, keemilisi ja füüsilisi struktuure. Praegu on teaduslike teadmiste baas tohutu (Molnar 1997).


Ning tõepoolest on see nii olen sellega nõus, et meie andmete hulk on suurenenud niivõrd palju, et meie õpetamise viisid peavad muutuma. Me ei saa enam keskenduda faktide õpetamisele läbi traditsioonilise loengute, vaid koolid peavad arendama õppurites mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust. Ühe rohkem keskendutakse nii meil kui ka mujal sellele, et otsitakse töötajaid, kes omavad iseseisvat mõtlemise ja probleemide lahendamise oskust.


Molnar toob veel välja, et kuna inimesed elavad praegu oluliselt kauem, ei saa formaalne haridus lõpetada keskkooli ega isegi kolledžiga. Hinnanguliselt peaksid töötajad oma elu jooksul valmistuma kahe kuni kolme karjäärimuutuse jaoks (Molnar 1997).


Selline suunitlus on ka Eestis. Üsna tihedamalt võib ajakirjandusest lugeda lugusid sellest kuidas keegi tegi oma karjääris suure muutuse ja hakkas tööle hoopis uuel erialal. Haruldane pole ka see, et ühe eriala omandamise järel jätkatakse uue eriala õpinguid ja seda ka vanemas eas.


Järeldused


Õppejõu poolt toodud artiklite lugemise järel saan öelda, et 20.sajandi ja 21.sajandi murrangulised tehnoloogia arengud on muutnud minu arvates on oluliselt hariduse arengut. Kuna nad on omavahel tihedalt seotud, siis tehnoloogia suurendab esmalt tööstust ja loob uusi töökohti. Tehnoloogia abil aga õpetatakse ka nendele töökohtadel kvalifitseeritud tööjõudu, kellel on üha laialdasemad teadmised. Neid veendumusi kinnitavad ka Molnari artiklis toodud väited järeldused.


Kaasaegset teadust ja matemaatikat ei õpetata laialdaselt meie koolides ja kolledžites, sest arvatakse, et see on liiga keeruline või liiga kallis. Kuid kui me peame olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, peame leidma võimaluse anda kõigile meie õpilastele juurdepääs kaasaegse teaduse uutele intellektuaalsetele tööriistadele. Ülemaailmsed võrgud saavad neid tööriistu ja ressursse edasi anda igale klassiruumi, töökoha või kodu juurde (Molnar 1997).


Uuringud näitavad, et haridusalane tehnoloogia, kui seda nõuetekohaselt rakendada, võib anda tõhusa õppimise vahendi. Kuid uued intellektuaalsed tehnoloogiad pakuvad uusi ja paremaid võimalusi inimeste võimekuse suurendamiseks, inimkonna arusaamade mitmekesistamiseks ja inimeste piirangute kompenseerimiseks. Nüüd on saadaval võimsad tehnoloogiad, mis võimaldavad märkimisväärselt suurendada oskusi, mis on vajalikud andmete teisendamiseks ja teabe muutmiseks teadmistesse (Molnar 1997).


Ludy T. Benjami artiklit „Õpetamise masinate ajalugu“, mis oli minu arvates kõige huvitavam lugemine antud ajaloo juures.


Artiklis toodi välja kõige esimene Halcyon Skinneri seadeldis, mis esimesena suutis nö õpetada. See oli seadeldis, mis näitas pilte näiteks hobusest ja õpilase ülesandeks oli trükkida tähed. Kahjuks ei antud õpilasele tagasisidet kas ta trükkis valesti või tegi õigekirja vigu, seega see 1866 aasta seadeldis ei olnud tegelikult siiski õpetamise masin.


Skinneri masinale järgnes 1911 aastal Aikinsi masin, mis oli õigekirja ja korrutamise õpetamiseks. See masin andis juba mingisugust tagasisidet, aga see polnud samuti automaatne.


1928 aastal esitleti Sidney Pressey õpetamise masinat ja selle kohta anti välja ka artikkel selle kohta “A Simple Apparatus Which Gives Tests and Scoresmand Teaches.” Järgnevatel aastatel jätkas Pressey oma tööd õpetamismasinate täiustamisel, ta kaasas oma õpilasi uuringusse, et testida efektiivsust võrreldes tavapärase õpetamisega meetoditega. Kahjuks, aga tema õpetamise masinat ei hinnatud ja ta loobus selle edasi arendamisest. Põhjuseks, miks tollel ajal sellest asja ei saanud oli see, et selliseks õpetamiseks ei oldud veel valmis.


Kõik hoogustus 1950. aastatel kui oli puudu õpetajaid II maailma sõjajärgne laste suur buum Ameerikas lubas probleemi süvendamist, kus puudu oli õpetajaid. Need uued masinad mis lubas õpetada kiiremini, vabastades mõned õpetajad oli revolutsioonile võimalus. 1953 ehitas B.E Skinner esialgse masina aritmeetika õpetamiseks ja tema masinast 1954 ilmus teadusartikkel.


Õppimismasinate buum algas 1960. aastate alguses ja enamus seadmed põhinevad Skinneri õppeteooriatel. Kuid peale laialdasemat levikut hakkas tulema ka kriitikat nagu näiteks: „Kas need masinad võiks tõesti õpetada ja kui jah, siis mida kui palju ja mida nad suudavad õpetada?“ Vaatama paljule negatiivsele lapsed ja isegi täiskasvanutele meeldis masinate kasutamine. Sellele vaatamata hakkas huvi nende masinate vastu jahtuma alates 1965 aastast. Asemele tulid klassiruumi arvutid 1970-1980 aastatel. Samas on jõuti ka järelduseni, et õppemasinad on edukad õpetamise täiendusena, kuid mitte asendusena õpetaja jaoks ning arvutid ja õpetamise masinad on vaid toetavad vahendid klassiruumis (Benjamin 1988).


Kasutatud kirjandus



  1. Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

  2. Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez,Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

  3. Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History.The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

  4. Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/7136884095. Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

https://sigridiblogi.wordpress.com/2018/09/30/haridustehnoloogia-ajaloost/

0 comments:

Post a comment