IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajalugu

30.09.2018 14:14 by Geithy P

Lugedes erinevaid materjale erinevate autorite poolt jõudsin ma järeldusele, et ma ei tea haridustehnoloogiast mitte midagi. Olen ise töötanud aasta aega haridustehnoloogina, aga selliseid uurimusi pole kunagi lugenud. Nagu ka paljusi teisi kursusekaaslasi, üllatas mind see, et arvuteid on hariduses kasutatud juba väga pikka aega. Eriti kui võrdleme neid numbreid sellega, millal hakkasid personaalarvutid massidesse minema ja millal arvuteid Eesti hariduses kasutama hakati.


Arvutite kasutamine hariduses


Arvutite kasutamist hariduses saab jagada viie erineva perioodi vahel. Need perioodid on välja toodud kursuse ajaveebipostituses, Hans Põldoja uurimistöös, mis tugineb   Anderson & Droni, Jonesi, Leinoneni ja Nicholsoni uurimustele.



  • arvutite abil toimuv õpe (aastad 1959-1985)

  • arvutipõhine õpetamine (aastad 1985-1993)

  • veebipõhine õpetamine (aastad 1993-1998)

  • e-õpe (aastad 1998-2005)

  • tehnoloogiapõhine õpe (alates 2005-..)


Arvutipõhise hariduse kiire kasv


1960. aastate lõpul toetas National Science Foundation (NSF) 30 piirkondliku arvutivõrgu arendamist, mis hõlmasid 300 kõrgkooli ja mõnda keskkooli, et võimaldada juurdepääsu arvutitele laialdaselt kättesaadavaks. 1974. aastaks kasutasid oma klassides arvuteid üle kahe miljoni õpilase. Aastal 1963 kasutasid arvutid õpetamise eesmärgil vaid 1% riigi keskkoolist. 1975. aastaks oli 55% koolidest juurdepääs arvutitele ja 23% kasutasid neid õpetamiseks. Seitsmekümnendate lõpuks olid personaalarvutid kõikjal – kontoris, kooliruumis, kodus, laborites ja raamatukogudes. Arvuti ei olnud enam luksus, vaid see oli nüüd paljude koolide ja ülikoolide vajadus.(Molnar, 1997)


Arvutikasutamise liigid ja drilliprogrammid


Peale erinevate perioodide jaotamist on Goldberg ja Sherwood (1983; ref Abbott & Faris, 2000) liigitanud arvuti kasutamise klassis samuti viieks erinevaks liigiks:



  • õppimine arvutitega – simulatsioonid;

  • mõtlemise õppimine arvutitega – probleemilahendusprogrammid;

  • arvutitest õppimine – drilliprogrammid;

  • õppimise korraldamine arvutitega – klassiruumi korraldus;

  • arvutite õppimine – arvutioskus.


Kõige varasemaks õpitarkvaraks olid vastavalt biheivioristlikule lähenemisele matemaatika ja grammatika harjutamise drilliprogrammid. Drilliprogramme kasutavad lapsed enamasti ülevaateks ja spetsiaalse oskuse parandamiseks nagu inglise keeles spelling või matemaatikas korrutustabel. Mõnikord on drilliprogrammid seotud lõbusa mänguga(Luik, 2004; 20).


See drilliprogrammide teema kõnetas mind antud töödes kõige rohkem. Olles ise õpetaja, olen alati tahtnud lastele õpetada informaatikat lõbusal ja kaasahaaraval viisil. Luige uurimistööd lugedes sain väga põhjaliku ülevaate drilliprogrammide karakteritest ja sellega seotud erinevatest uurimustest ja eksperimentidest. Paljud uurimused olid vastuolulised nagu ka täna tekitab õpilaste digipädevuste arendamise viimine ainetundidesse erinevaid vastuolulisi arutelusid.


Uurimused on näidanud, et lapsed tõesti õpivad põhioskusi läbi drilli ja praktika, vähemalt toimub see matemaatikas ja teistes reaalainetes (Williams & Brown, 1990). Mõned eksperdid väidavad ka, et paranevad keelelised oskused (Trotter, 1998). Mitmed uurimused näitavad, et arvutidrillitud laps ületab eakaaslasi arvutita testis. Teised väidavad vastupidist – arvutipõhine drillimine annab eeliseid vaid arvutipõhises teadmiste kontrollis (Silver,  1992). Selline vastuoluline lõik Piret Luige uurimistöös tekitas minul endal ka erinevaid mõtteid e-õppe kasutamise osas. Olen viinud koolis läbi arvutipõhiseid tasemetöid ning olen näinud, kuidas õpilaste mõtlemine, kes ei ole arvutiga sina peal, kaob täiesti ära. Klikkides ainult nuppu edasi või järgmine – vastamata ühelegile tasemetöö ülesandele. Võimekus, mida mõõdetakse arvutipõhise testi abil, peaks olema sama, mis traditsioonilise testi abil. Testi tulemusi mõjutab väga palju arvutitundmise oskus.


Hetkeolukord ja tulevik


Hinnanguliselt peaksid töötajad oma elu jooksul valmistuma kahe kuni kolme karjäärimuutuse jaoks (Molnar, 1997). Ma olen sellega täiesti nõus, sest see, mida me täna õpime koolis on paarikümne aasta pärast täiesti automatiseeritud ning need faktiteadmised või niiöelda programmeerimisoskused ei ole enam peamised. Me peame õpetama ja ettevalmistama oma õpilasi tulevikumaailmas toime tulema. Me oleme täna infoühiskond ja kool ei ole enam ammu ainuke teabe keskus. Seda olen ka informaatikat õpetades silmas pidanud ja alati oma õpilastele öelnud, et faktide peast teadmine ei kaalu üle infootsioskust ja informatsiooni kasutamise oskust.


Ettevõtluses ja koolituses saab e-õppe olemust iseloomustada kui parem tootlikus ja kulude vähendamine (Nicholson, 2007). Kui ettevõtluses hoitakse e-õppe kasutamisega kulusi kokku, siis täna Eestis on e-õppe koolidesse viimine väga kulukas just seadmete ja vastava väljaõppe tagamise seisukohast.


E-õppe kasv ettevõtluses ja kõrghariduses on põhjustanud muret ka seoses kvaliteedi tagamise, programmide kvaliteediga (Nicholson, 2007). See on väga suur probleem just ka täna haridustehnoloogide töös. Võimalusi on mustmiljon – kuid selle kõige kvaliteetsema, kasutajasõbralikuma ja tulemusliku e-õppe keskkonna või muu tööriista leidmine on oluline.




Ülesanne: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/09/16/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/


Kasutatud materjalid


Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890


Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067


Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1


Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx


Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7


Silver, M. (1992). The Teacher’s a computer. U. S. News & World Report.


Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409


Trotter, A. (1998). Teaching the Basics. Education Week on the Web. WWW document – URL: http://www.edweek.org/sreports/tc98/cs/cs1.htm.


Williams, C. J., Brown S. W. (1990). A review of the research issues in the use of computer-related technologies for instruction: An agenda for research1 – International Journal of Instructional Media, 17 (2), 95–108.


 

https://1nformaatika.wordpress.com/2018/09/30/haridustehnoloogia-ajalugu/

1 comments:

aann1ka to Geithy P

05.10.2018 14:55

Väga hea, et autor on välja toodunud ka enda isiklikud arvamused teemade kohta. Postitus võtab olulised teemad väga lihtsalt kokku.


LikeLike

Post a comment