IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Analüütiline ja reflekteeriv postitus haridustehnoloogia ajaloo kohta

30.09.2018 12:41 by Ly T

Artikleid ja raamatut lugedes jäid silma mõned olulised ja huvitavad mõtted. 1833. aastal alustas Babbage (Stephens ja Treays, 1995) oma masina loomist, mida ta nimetas “analüütiliseks masinaks”. Tema masin töötas samal põhimõttel nagu kaasaegne arvuti, kuid loogikalülituste läbimise asemel liikusid kodeeritud andmed läbi hammasrataste. Kahjuks ei jõudnud Babbage seda masinat enne oma surma valmis teha. 1866. aastal loodi masin (Benjamin, 1988), mis õpetas häälima, masina leiutajaks oli Halcyon Skinner. See oli küll masin, kuid see ei õpetanud, see pigem toetas õppimist, kuid ei õpetanud fakte – see masin aga ei andnud tagasisidet õigete ja valede vastuste kohta. 1809. aastal leiutas Skinner sellise masina, mis õpetas lugema. 1911. aastal leiutas Herbert Austin Aikins seadme, mis võimaldas õpetada aritmeetikat, lugemist, häälimist, võõrkeeli, ajalugu, geograafiat ja üldiselt kõiki aineid, kus sai vastata lühikeste vastuste või sümbolite abil. Oluline on veel see, et 1936. aastaks oli kasutusel umbes 700 masinat, mida kasutati hariduslikul eesmärgil. 1926. aasta jaanuaris leiutati masin, mis pidi mõõtma õpilaste intelligentsust intelligentsuse testide abil. Seade toimis valikvastuste põhimõttel ja seadmel oli kaks režiimi: testi ja õpeta. See oli esimene masin, millel oli olemas auhinna funktsioon kommide joaturi näol ja see andis välja komme kui vastused olid õiged. (Benjamin, 1988). Mulle jäi ebaselgeks see, miks tollel ajal keskendusid paljud inimesed tehniliste vahendite loomisele. Nad oleksid võinud teha rohkem omavahel koostööd ning luua korralikke ja vajalikke masinaid, mida oleks saanud veelgi paremini õppetöös kasutada.


Oma kooliajast mäletan seda, et arvutid olid suured ja kohmakad ning väga aeglased. Benjamin (1988) oli selle probleemi ka oma artiklis välja toonud. Ta väitis, et 1970. ja 1980.ndatel aastatel loodud arvutid olid suured ja nendes kasutatavad programmid ei olnud kasutajasõbralikud. Sageli esines ka tehnilisi probleeme, eelkõige oli puudu hariduslikke programme. Samuti olid operatsioonisüsteemid ja rakendused väga keeruliselt üles ehitatud. Personaalarvuteid hakati tootma alles 1977. aastast (Stephens ja Treays, 1995). Enne personaalarvuteid olid olemas ainult suurarvutid, mida kasutati ainult suurtes organisatsioonides, sest need olid väga mahukad ja kallihinnalised. Personaalarvutid muutusid kiiresti populaarseks ning 1980ndate aastate keskpaigast hakkasid arvutid üha pisemaks muutuma ja ka soodsamaks. 1980ndatel aastatel hakati tegema tegema juba selliseid aruteid, mida sai kaasa võtta. Arvutite areng toimus kiiresti, sest juba 1995. oli maailmas kasutusel üle 50 miljoni personaalarvuti. (Stephens ja Treays, 1995). 1975 aastal müüdi esimene kokkupandava ekraani ja klaviatuuriga arvuti, mis kandis nime Altair (Stephens ja Treays, 1995).


Tehnoloogia areng on olnud erinevatel ajastutel erinev, mõnel juhul on see kiiresti toimunud, mõnel juhul mitte. Iga muutus möödub nii tõusude kui mõõnadega. Hea oli see, et loodi uusi masinaid, kuid see tõi kaasa ka probleeme. Meelde jäid kaks võrdlust arvutite revolutsiooni kohta (Molnar, 1997): „õnnetuslik revolutsioon“ ja „mittemõtlevad mehed ja nende mõtlevad masinad“. Ta väitis, et muutuste kokkulangemisel oli mõned olulised tagajärjed ühiskonnale. Ta tõi välja, et majanduses oli üldine heaolu, teaduslikku infot hakkas tulema igalt poolt, tekkis kognitiivne teadusharu ja koolidele kehtestati uued nõudmised (reformid). Minu jaoks oli üllatav see, kui Benjamin (1988) väitis oma artiklis, et 1965. aastal kasutasid pooled Ameerika õpilased tehnilisi õppimisega seotud masinaid ühel või enamal kursusel.


Suureks saavutuseks oli arvutiprogramm PLATO (Molnar, 1997), mis loodi 1946. aastal ning  mida kasutati matemaatikas probleemülesannete lahendamisel. Lisaks pööras PLATO programm tähelepanu õpilaste kirjaoskusele ja võimaldas kasutada kõrgeresolutsioonilist graafikat ja hariduslikku programmeerimiskeelt (Nicholson, 2007). E-õppes on olnud olulisel kohal veebipõhine koostöö, veebikursused, konstruktivistlik ja kognitiivne mudel. Sellest ajast alates püüti luua üha enam uusi ja kasutajasõbralikumaid programme, mida saaks hariduslikul eesmärgil kasutada. Kemeny ja Kurtz (Molnar, 1997) leiutasid kasutajasõbraliku arvutikeele BASIC, mida sai kasutada erinevates õppeainetes erinevatel viisidel. 1970. aastate alguses loodi programmikeel LOGO (Molnar, 1997), mille kaudu püüti kasutajaid julgustada matemaatiliselt mõtlema. Hiljem hakati LOGO programmiga tööd tegema LEGO  ehitusklotside komplektidega.


Uue tehnoloogia kasutuselevõtt tõi koolidesse lisavõimalusi. Näiteks võeti 1970ndatel aastatel kasutusele SOPHIE keskkond (Molnar, 1997), mis aitas õpilastel mõista ja sõnastada nende endi ideid ja mõistmise strateegiaid. Süsteemid muutusid üha keerulisemateks ja kiiresti hakkasid arenema sümbolite süsteem, visualiseerimine ja virtuaalreaalsus.


Põnev ja uus teadmine oli minu jaoks see, et e-õppe ajalugu on kestnud üle 40 aasta (Nicholson, 2007). E-õppe definitsioon pärineb 1960ndatest aastatest. E-õpe hõlmab endas tarkvara kasutamist ja veebipõhist õppimist. Algselt kasutati e-õpet ärivaldkonnas, kõrgemas haridustasemes ja sõjaväelises valdkonnas. Selle teema vastu tekkis mul ka suurem huvi ning võimalusel uurin veel selle teema kohta.


Minu jaoks oli uudne teadmine see, et 1987. aastal leiutasid Robert Tinker (Nicholson, 2007) ja tema meeskond TERCest National Geographics Kids Net (uurimusliku õppe kasutamise keskkond) keskkonna. 1991. aastaks oli seda keskkonda kasutatud juba 6000 klassiruumis ja 72-s riigis. Teine keskkond, mis samal ajal samade isikute poolt loodi oli Global Laboratory Network (osooni, pinnase ja ultraviolettkiirguse radiatsiooni mõõtmiseks), mida kasutasid 11-18 aastased õpilased 61-s riigis.


Suurt tähelepanu pöörati ka pedagoogika arendule. Anderson ja Dron (2011) artikkel käsitles tegelikult seda, mille kohta ma olen varasemalt teadmisi saanud Nad on oma artiklis toonud välja kolme kaugõppe pedagoogika generatsiooni võimalused. Esimese generatsiooni (kognitiivne ja käitumise pedagoogika) kaugõppe tehnoloogiaks oli posti kaudu toimiv kirjavahetus. Teine generatsioon (sotsiaalkonstruktivistlik) hakkas jälgima televisiooni ja raadiot ning filme. Kolmas generatsioon (konnektivism) tutvus interaktiivsete tehnoloogiatega: heli, tekst, video, veeb ja ümbritsev suhtlus. Anderson ja Dron (2011) on välja toonud selle, et kognitiivne ja käitumise pedagoogika keskendus eelkõige sellele, et õppimine on selgitav, praktiline ja uurimuslik. Õpilased konstrueerisid olemasolevatest teadmistest uued teadmised. Õppimine oli enamasti individuaalne, näiteks raamatute lugemine ja filmide vaatamine. Õpetamises kasutatakse näitlikke vahendeid, näiteks salvestised, videod, heli ja pilt. Õpilastele anti valikuid ja õpilased tundsid ennast vabalt. Probleemiks oli see, et õpilastel polnud piisavalt eelteadmisi, mida oma õppimises kasutada. Sotsiaalkonstruktivistlikus pedagoogikas keskendusid Anderson ja Dron (2011) rõhusid sellele, et ühiskonnaliikmed loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Tähtis roll on teadmistel. Õpetaja on enamasti suunaja, aitaja ja partner, mitte kontrolliv ja domineeriv juht. Tööd tehakse enamasti gruppides. Konnektivismi põhiidee on see, et teadmine on laiali jagatud võrgustikuks põimitud ühenduste vahel ning õppimine seisneb oskuses neid võrgustikke luua ja nendevahelisi piire ületada. Õppijad seavad omale ise eesmärke ja analüüsivad iseennast, oma tugevusi ja nõrkuseid. Oluline on õpitud jagada.


Benjamin (1988) väitis oma artiklis, et masinate massiline leiutamine tõi kaasa ka pahameele ja seda just eelkõige õpetajate hulgas, sest õpetajad kaotasid oma töö. Arvati, et masinad teevad õpetajate eest kogu töö, kuid reaalses elus see nii ei toiminud. Mina ei nõustu sellega, et haridusliku eesmärgiga tehnoloogia arengu tõttu peaksid õpetajad oma tööst loobuma. Õpetaja roll on olla õpilase toeks seadmete kasutamisel.


Loetud artiklitest sain uusi ideid ja mõtteid, millele edaspidi tähelepanu pöörata. Minu jaoks on huvitav saada uusi teadmisi millegi tekkimise või leutamise kohta ning seetõttu uurin kindlasti veel iseseisvalt käsitletud artikleid.


Kasutatud allikad:



https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/09/16/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/

https://lyitmagister.wordpress.com/2018/09/30/analuutiline-ja-reflekteeriv-postitus-haridustehnoloogia-ajaloo-kohta/

4 comments:

Hasso to Ly T

01.10.2018 2:32

Kommentaariks sellele, mis sulle Pressey masina (Benjamin 1988) juures ebaselgeks jäi – selline kahetine suhtumine iseloomustas laiemalt kogu kahe maailmasõja vahelist perioodi. Ühest küljest oli tehniline progress nii kaugel, et sellised masinad olid võimalikud, teisest küljest oldi väga ettevaatlikud (et mitte öelda konservatiivsed), sest just tehnilist progressi süüdistati Esimese Maailmasõja tapatalgude enneolematuses.


LikeLike

haalen1 to Ly T

04.10.2018 14:04

Ly kokkuvõte on nii põhjalik, et see oleks heaks näidismaterjaliks inimesele, kelle infopagas haridustehnoloogia ajaloo kohta vähene on ehk siis täpselt minule

Ly Torn to Ly T

04.10.2018 18:17

Ma tänan Sind, Hasso, selle olulise täpsustuse eest! Sain nüüd veidi rohkem aru sellest, miks asjad nii kulgesid.


LikeLike

Ly Torn to Ly T

04.10.2018 18:24

Ma tänan Sind, Ilotana, sellise hea tagasiside eest!


LikeLike

Post a comment