IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia tulevikust läbi mineviku

29.09.2018 11:34 by Jörgen Ivar S

Kõige peamine on progress. See tähendab, et midagi on rohkem, miski on suurem või kuhugi jõuab kiiremini. Sellest ideest on ajalooliselt kantud ka haridus. Aastasadade jooksul on järjest rohkematel inimestele võimaldatud haridust saada ning koolipäevad muutuvad pikemaks ja kooliharidus rohkem kui dekaadi pikkuseks maratoniks. Selle kadalipu läbinud noor inimene on ideepoolest valmis ise otsustama.


Midagi on siiski muutunud ning vaikselt hakkavad pikkade päevade fantaasiad ja info tuupimine ajalukku jääma. Selle trendimuutuse on rohkemal või vähemal määral loonud arvutid.


Arvutite kasutamine on ajalooliselt olnud seotud haridus- ja militaarasutsutega. Haridusasutustes originaalselt teadustöö tegemiseks, kuid üsna pea mõisteti, et ka õpetamise seisukohast on tegu võimekate tööriistadega. Tänapäeval on arvutid toonud kaasa teadustöö ning teadusandmete hüppelise kasvu ning nendega seotud programmid loovad uusi kanaleid, kuidas infot, fakte ning teooriaid mõttemaailmaga siduda. Originaalsed initsiatiivid 60ndatel ja 70ndatel (PLATO, LOGO jt.) on aluseks tänapäevastele e-innovatsioonidele.


Kiire areng on toimunud andmete lugemises, haldamises ning statistilises analüüsis, kuid paraku tekib tunne, et arvutite kasutamine õpetamisel ei ole samasugust arengut läbi teinud. Loomulikult on areng toimunud, ei saa tähelepanuta jätta tasuta ülikooliprogramme, e-entsüklopeediaid, simulatsioone ning videomaterjale, mis kõik on tõstnud inimkonna teadmiste taset. Eelpooltootdud näited on siiski rohkem “sama asi, kuid kiiremini ja rohkem”. Selle asemel, et õpetaja kulutab 45 minutit taimelehe joonistamisele ning fotosünteesi kirjeldamisele, saab õpilane samasuguse info tänapäeval kätte 5 minutiga, vaadates vastavat videot internetis.


Artiklitest kumas läbi huvitav mõte, et arvutid võiksid olla katalüsaatoriks sellele, et meil liiguks teadmine Bloomi taksonoomia esimeselt kahelt astmelt ülespoole. Tänapäeval õpetame põhikoolides ikkagi mäletamist ning seejärel mõistmist. Püramiidi ülemisi astmeid puudutatakse harva ning tihti ei toeta seda ka õppekava. Kui meie eesmärgiks on luua intelligentseid ning õnnelike inimesi, siis peaks tänapäeval valdav rõhk minema ikkagi eneseteostusele ning probleemilahendusoskustele. Selle asemel, et õpetaja meeleheitlikult lehte joonistab võiks ta õpilastele kodutööks anda fotosünteesi õppimise iseseisvalt. Seejärel, kooli tulles on aeg vaadata laiemat pilti, lahendada vastuolusid, mis tihti iseseisval õppimisel tekib ning lõpuks luua järeldusi ning ehk ka midagi oma käte ja ajuga ka luua. Haridustehnoloogidel võiks siin olla esimene intsiatiiv. Õppekavasid loovad õpetajate ühingud ning ministeeriumid sinna võiks olla ka kaasatud innovaatiivse haridusega tegelejad.


Teine aspekt, mida arvutite roll hariduses meile anda võiks ning millest rääkisid ka artiklid on abstraktse info meeleliseks infoks muutmise. Kujuta ette, et sa saad oma meeltega tajuda, mis tunne on peaaegu valguse kiirusel liikuda. Mis tunne on kaheksajalg olla ning terve kehaga kombata või mis tunne võis inimestel olla kui kuulutati välja Tartu Rahu. Arvutite tehnoloogilised sammud võivad kõik selle tuua ning ideaalis peaksid need andma õppijale intuitiivse konteksti ning seeläbi suurendada informatsiooni sisulist mõistmist. See tooks kaasa didaktilise revolutsiooni, kus “hirmuäratavate”-s ainetes, kus enamus informatsioonist on abstraktne ning “elu-kauge” (füüsika, keemia, matemaatika), tekiks juurde kogemuslik aspekt ning seeläbi laiem mõistmine.


Ajaloo õpetajad, kui neil on näitleja anne või ilmekas lugemisoskus võivad tuua õpilastele väga lähedale sündmused ajaloost. Kuid ained, kus abstraktsus on valdav ning inimtunnetus minimaalne (osakeste füüsika või orgaaniline keemia) on sellist taju väga keeruline tekitada. Arvutite pealtung võib seda olukorda parandada. Juba praegu on olemas väga head simulatsioonid, mis visuaalselt näitavad aineosakeste soojusliikumist või helilainete levikut ruumis, kuid arvutid on selles vallas kindlasti rohkemaks võimelised.


Olen nõus, et koolides on vaja arvuteid ning wifit, kuid tihti jääb see väheseks, et tõsta õpilaste huvi aine vastu, sest sisuliselt toimub juba teada tuntud informatsiooni edasiandmine. Arvutite teine aspekt, ehk meelelise info loomine on minu arust haridustehnoloogia tõeline innovatsioon ning midagi millele tahaksin pühenduda ka tulevikus.


Mulle imponeerib H.Simoni ütlus, et me liigume informatsiooni talletamisest informatsiooni rakendamisse läbi digitehnoloogia.  Sellele pean ka mina õpetajana kindlasti tähelepanu pöörama.


Kokkuvõtlikult on selge, et digitehnoloogia on võimekas edasi andma ja talletama palju rohkem informatsiooni kui kogu riigi koolid. Sellest tulenevalt ei tohiks ka õpetaja roll jääda enam samale tasemele, vaid tegelema peaks kognitiivsete ning koostööoskustega. Mul on tunne, et õpetajaroll peaks muutuma modereerijaks, kes jälgib, et kasutatud allikad oleksid korrektsed ning koostöö sujuks tõrgeteta. Ülejäänu peaks jätma juba õppija hooleks. Sellise stsenaariumi puhul tuleks ära kaotada ka nimisõna õpetaja ja õpilane, sest üks on informatsiooni andja ning teine selle salvestaja.

https://jisikk.wordpress.com/2018/09/29/haridustehnoloogia-tulevikust-labi-mineviku/

0 comments:

Post a comment