IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajalugu

29.09.2018 15:14 by Piret R

Haridustehnoloogia ajaloost


“Ajaloost oleme õppinud, et kogukonnad, kes ei mõista oma valdkonna ajalugu kipuvad mineviku vigu kordama.S soovitus on seega, et tehnoloogiapõhise õppe arengu ajalugu tuleks teha laiemalt kättesaadavaks ja võib-olla kaaluda selle võtmist eriala arengu programmidesse.” (Nicholson, P. (2007)). 


Haridustehnoloogia ajaloo üle ei ole ma enne käesoleva kursuse algust mõtelnud ega juurelnud. Praegu materjale lugedes aga hakkasid tekkima mingid seosed enda poolt õpingute ajal kogetuga.


H. Põldoja ütleb meiega jagatud õppematerjalides, et ajaloos eristatakse viite haridustehnoloogia arenguetappi:



  • arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction) – aastatel 1950-80

  • arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training) – algus 80-te keskpaigas

  • veebipõhine õpetamine (ingl web-based training) – 90-te alguses

  • e-õpe (ingl e-learning) – 90-te lõpus ja 2000-tel aastatel

  • tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning) – põhiline mõiste haridustehnoloogias praegusel ajal.


Kui seostada hariduse rikastamiseks või edendamiseks kasutatavad tehnoloogilised abivahendid lahti arvutite ajaloost, siis kasutati enne arvuteid juba kaarte ja mudeleid, samuti filme või videosid, kuid nagu ütleb ka L.T. Benjamin oma artiklis, olid need ainult abivahendid, kuid ei õpetanud otseselt. Samuti toob ta näiteid juba aastast 1860, kus tehti katseid luua mehhaanilisi abivahendeid õpetamiseks.


“Õpetav masin on automaatne või enesekontrolliga seade, mis (a) esitleb (uut) infot, (b) annab õpilasele võimaluse reageerida sellele infole, ja (c) annab tagasisidet õppija vastuste õigsuse kohta” (Benjamin, L. T. (1988)).


Õpimasinate kujunemisel tänapäevasemate arvutiteni oli loomulikult erinevaid katseid “õpimasinaid” juurutada ja nende levikut suurendada ka juba enne viiekümnendaid aastaid, kuid need ei läinud laialt “massidesse”. Osaliselt oli põhjuseks kindlasti majanduslik madalseis, kuid teisalt inimeste harjumuspärase muutustega raskelt kohanemine. Eelkõige kardeti, et masinad vahetavad klassiruumidest välja õpetajad ja õpilasi hakkavadki õpetama ainult robotid.


50. aastatel pärast II maailmasõja üleelamisi hakkas arenema ka arvutite abil toimuv õpe, mille juurutamine ja levik läks veel siiski üle kivide ja kändude. Näiteks 60-tel hakkasid õpetajad koolijuhtidelt nõudma seaduste täiendamist, et keelata koolides õpimasinad. Õpimasinate kasutamise üle oli palju arutelusid konveretnsidel, et kas need sobivad kõikide õppeainete õpetamiseks või ainult mõnede või et kas efektiivsem on õpetada masinate abil või traditsiooniliselt. Samas 60-tel tekkis siiski ka tehnoloogia kasutamise kõrgmoment, mil ennustati, et 1965. aastal kasutab juba pool Ameerika õpilaskonnast mõne õppeaine õppimiseks tehnoloogia abi.


Arvutite kasutuselevõttu õppetöös takistas 70-tel veel nende kõrge hind ja kasutati enamasti suurarvuteid, mis ei olnud eriti kasutajasõbralikud. 80-te algusaastateks aga sai kasutusele võtta juba personaalarvutid ja algas arvutipõhine õpetamine. Selle aja probleemidena tuuakse välja korraliku õppematerjali puudumist ning nimetatakse, et hirm robotliku põlvkonna tekkimisele ei saanud selleks ajaks ikka veel läbi.


Kõik siiani kirjapandu on kogemus mujalt maailmast. Oma kogemusest mäletan, et esimesed arvutid hakkasid Eestisse jõudma alles üheksakümnendatel. 80-tel oli ainukeseks tehniliseks abivahendiks kilede näitamise projektor, millele sai hirmsa lilla tindiga ülesandeid kirjutada. Aga see ei lähe muidugi tehnoloogiapõhise õppevahendina arvesse. Esimese arvutiõppe tunni sain mina 1988 või 1989, mil pärast teoreetilist loengut viidi meid tehnikumi õppeklassi, kus mustal ekraanil olid rohelised tähed. Seega vahemärkusena lisan oma mõtte, et ilmselt Eesti tehnoloogiapõhise õppe arengulugu on mõnevõrra hilisemate aastatega.


Veebipõhise ja e-õppe areng algas 90-te lõpus kui veeb laiemalt kasutusele tuli. Paul Nicholson toob oma artiklis välja, et ” ei ole olemas e-õppe evolutsioonipuud ja ühtegi kokku lepitud e-õppe definitsiooni. See on arenenus alates 60. -test äris, hariduses, sõjanduses ja koolitusvaldkonnas erinevaid teid mööda ja tähendab praegu erinevates sektorites erinevat asja. Koolides tähendab e-õpe nii tarkvaral põhinevat kui online-õpet; samas äri-, kõrghariduse-, sõjanduse- ja koolitussektorites viitab see ainult online õppele”. (Nicholson, P. (2007)) Tänapäeval mõistetava e-õppega saab seostada kahte nime – Patrick Suppes Stanfordi Ülikoolist ning Don Bitzer Illinoisi Ülikoolist.


Nagu ütleb P. Nicholson oma artiklis, on Patrick Suppes juba 60-tel ütelnud, et tulevikus mängivad arvutid inimese jaoks suurt rolli. Seda uskudes arendas ta seda valdkonda Stanfordi Ülikoolis luues õppekavasid ja arvutiõppe korporatsiooni (Computer Curriculum Corporation).


Don Bitzeri saavutus ajaloos on arvutisüsteemi PLATO loomine, mida sai kasutada arvutil põhineva õppe jaoks kas individuaalselt või suheldes teiste kasutajatega, mida loetakse tänapäevase konverentskõne ja messengeri eelkäijaks.


Nicholson toob välja ka veebipõhise ning e-õppe iseloomulikud jooned:


Veebipõhine õpe – 1990-1995: internetipõhine sisu, arendatakse aktiivse õppimise mudelid, konstruktivislik perspektiiv on põhiline, limiteeritud lõppkasutaja tegevus.


E-õpe – 1995-2005: internetipõhine paindlik sisu edastus, suurem interaktiivsus, online multimeedia kursused, konstuktivistlikud ja kognitiivsed mudelid on põhilised, kasutajad saavad omavahel ka distantsilt suhelda.


Mis on tehnoloogiapõhise õppe arengut tänapäevani juhtinud? Nõustun siinkohal Andrew Molnariga, kes meile jagatud õppematerjalis arvab, et üks mõjutajatest on kindlasti info üleküllus. Ükski inimene ei jõua kogu maailma infot meeles pidada, mistõttu seda tuleb talletada kättesaadavalt. Lisaks kindlasti asjaolu, et õppimise viis on muutunud pelgalt faktide teadmiselt pigem kogemuslikuks või tunnetuslikuks. Mitmeid asju ei saagi enam õppida ilma neid arvuti abil simuleerimata või katsetamata.


Andrew Molnar toob valja ka tänapäevase tehnoloogiapõhise õppe trendid.



  • virtuaalne reaalsus, mis aitab õppijal kogeda programmeeritud keskkonda ning õppida sellest.

  • Visualiseerimise tehnikad, mis aitavad üle saada kirjapandud tarkuse piirangutest.

  • Õppimine asukohast ja ajast sõltumatult


Lisan siia loetellu veel e-õppe keskkonnad, virtuaalsed klassiruumid, erinevad koolitusmaterjalide valmistamise rakendused jne.


Tehnoloogiapõhine õpe on kindlasti põnev ning annab meile palju võimalusi, millest me eelnevalt pole osanud unistadagi. Kindlasti võimaldab see tänapäeva kiires maailmas hoida kõvasti aega kokku. Osalejad ei pea ilmtingimata kokku tulema ühte asukohta ja saavad osaleda oma tavapärases asukohas, õppematerjalid jäävad sulle kättesaadavaks ning neid ei pea välja printima jne. Ma olen ise tehnoloogiast vainustuv inimene ja kasutan meeleldi uusi võimalusi. Siiski hakkan ma viimasel ajal tundma, et tahan inimesega silmast-slima rääkida, mitte temaga kirjutada.


 


Kasutatud materjalid:


Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1


Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx


Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890


Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.


 


 


 


 


 


 


 

https://magistriopepiret.wordpress.com/2018/09/29/haridustehnoloogia-ajalugu/

0 comments:

Post a comment