IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajalugu

29.09.2018 14:54 by Arlee K

shutterstock_199678913-copy
https://goo.gl/images/BQi1hd


Haridustehnoloogia ajalugu oli minu jaoks tundmatu ala. Esimest korda ma kuulsin sellest õppejõud Hans Põldoja ajaveebipostitusest ning see tundus väga huvitav. Esimest korda ma tundsin, et ajalooga tutvumine võib olla põnev.


Tutvusin nelja erineva materjaliga ning kõige põnevam neist tundus olevat Jennifer Sumneri, „Serving the System: A critical history of distance education“, oma. Selles artiklis toodi välja kolm kaugõppe generatsiooni:



  1. Kirjavahetus

  2. Multimeedia

  3. Arvutile orienteeritud


Ma ei olnud siiani kordagi mõelnud selle peale, kuidas kaugõpe võis alguse saada või kuidas siis üldse jagati õppematerjale. Nüüd ma tean, et esimestest kaugõppijatest said õpetajad siis, kui muutus kooliharidus lastele kohustuslikuks (Sumner, 2010).


Kaugõpe oli ülikoolidele väga tähtsal kohal, sest koolidel olid raha probleemid ning kaugõpe, kus õpilased maksid õppimise eest, oli nende jaoks väga suur samm edasi. Alguses oligi ainult individuaalne õppimine, õpilased said postiga materjalid, töötasid need läbi, küsimuste korral kirjutasid õpetajale ja ootasid vastust (Sumner, 2010). Tehnoloogia arenemine tõi kaasa teise generatsiooni alguse, ehk kasutama hakati erinevaid multimeedia kanaleid. Õppematerjalid kolisid paberilt raadiosse, kassettidele ja osaliselt ka arvutitesse (Sumner, 2010). Selline õppimisviis jäi aga endiselt individuaalseks, sest õpilased ei teadnud teisi õpilasi ning nad ei saanud nendega arutleda õpingute üle. Sumneri (2010) arvates oli teisel generatsioonil võimalus hakata suhtlema teineteisega, aga oskamatuse tõttu jäädi endiselt individuaalõppe juurde. 21. sajandil sai alguse informatsiooni ajastu (Sumner, 2010). Tehnoloogia arenes edasi ning aina rohkem hakati kasutama arvuteid. Kaugõppel oli nüüd võimalik kasutada Internetti ja World Wide Webi (Sumner, 2010). Mõned teadlased aga arvasid, et arvutite kasutusele võtmine ei ole hariduse areng, vaid taandareng, sest arvutid tekitavad õpilastes frustratsiooni, ebakindlust ja teadmatust (Nipper, 1989). Menzies (1994) tõi välja, et arvuti tehnoloogia hakkab suurel võimalusel kontrollima õpilasi ja õpetajaid, kui neid teenima. Vaatamata arvutite negatiivsele kuvandile, andsid arvutid õpilastele ja õpetajatele võimaluse suhelda läbi Interneti ning õppimisest sai grupi tegevus (Sumner, 2010).


Terry Anderson ja Jon Dron vaatlesid samuti kaugõpet oma artiklis „Three Generations of Distance Education Pedagogy“. Nii nagu Sumner kategoriseeris kaugõppe kolme generatsiooni, tegid ka Anderson ja Dron seda. Nende pedagoogiline lähenemine oli selline:



  1. Kognitiiv-käitumuslik

  2. Sotsiaalne-konstruktivismi

  3. Ühenduvuslik


Nende lähenemine oli sarnane Sumneri generatsioonidega. Ka nemad tõid välja õpetaja kaugenemise õppest, individuaal õppe ning õpilaste teoreetilised teadmised ja puuduse praktilistest oskustest. Andersoni ja Droni arvates kognitiiv-käitumusliku lähenemise juures ongi kõige suuremaks probleemiks individuaal õpe ning materjalide paberile kirjutamine (Anderson & Dron, 2011). Sellise lähenemise puhul ei olnud õpilastel teada kes täpselt nende õpetaja oli ning kes on nende kaasõpilased. Siis hakati ka mõtlema ülikoolide peale, kus kaugõpe toimuks klassiruumides ning õpilased saaksid suhelda teineteise ja õpetajaga (Anderson & Dron, 2011). Sotsiaal-konstruktivismi lähenemine toob kaasa õpetaja rolli muutumise. Õpetajast saab rohkem teejuht, kui juhendaja (Anderson & Dron, 2011). Selline lähenemine sai populaarseks alles siis, kui arvutite kasutus hakkas levima ning tekkis võimalus suhelda teineteisega (Anderson & Dron, 2011). Mis mulle ebaselgeks jäi, oli see, et kas autorid räägivad juba 21. sajandist või varasemast ajast, sest ma lugesin ainult esimese lähenemise juurest välja, et tegemist oli 20. sajandi teise poolega. Kuna kolmanda lähenemise juures on välja toodud, et ühenduvuslik lähenemine on alles hiljutine nähtus (Anderson & Dron, 2011), siis ma eeldan, et autorid räägivad 21. sajandist. Kolmanda lähenemise juures meeldis mulle nende suhtumine, et õppida tuleb selleks, et ära kasutada saadud infot, uusi tutvusi ja ressursse erinevate probleemide lahendamiseks igapäeva elus (Anderson & Dron, 2011). Ühenduvusliku lähenemise tähtsamaid mõtteid oli see: informatsiooni on lõpmatult ja õppija roll ei ole seda kõike meelde jätta ja mõista, vaid ta peab oskama oma uusi teadmisi kasutada seal, kus neid kõige rohkem vaja läheb (Anderson & Dron, 2011).


Lisaks kaugõppe ajaloole, tutvusin ka artiklitega, kus tutvustati õpimasinate ning e-õppe ajalugu. Õpimasinate artiklit oli väga huvitav lugeda, sest seal olid välja toodud erinevad skeemid esimestest masinatest ning täpsed kirjeldused, kuidas miski töötas. Ludy T. Benjamin (1988) tõi välja, et õpimasinad pidid vastama kolmele kriteeriumile:



  1. Esitab õppijale (uut) informatsiooni

  2. Võimaldab õppijal vastata antud informatsioonile

  3. Annab tagasisidet õpilase vastuse õigusele


Esimene õpimasin loodi aastal 1866, aga kuna see ei suutnud anda tagasisidet õpilasele, siis teadlased ei vaata seda kui õpimasinat. 1936. aastaks oli loodud üle 700 õpimasina, aga kõigil neil oli puudu vähemalt üks kriteeriumitest. (Benjamin, 1988)


Kaks teadlast, Pressey ja Skinner, olid oma ajastute kõige tähtsamad õpimasinate loojad. Pressey alustas enne Skinnerit ning nad ei teadnud teineteisest midagi enne kui Skinneri uue õpimasina kohta ilmus 1954. aastal artikkel ajakirjas „Teaching by Machine“ (Benjamin, 1988). Pressey nägi seda artiklit ning kirjutas Skinnerile, tutvustades enda õpimasinaid. Skinner aga ei arvanud neist midagi, sest Pressey masinad ei õpetanud õpilastele uut informatsiooni (Benjamin, 1988).  Pressey õpimasinad eeldasid, et õpilased olid juba õppinud uut informatsiooni ning masinat kasutades nad lihtsalt kinnistasid seda (Benjamin, 1988).  Tänapäeval on kasutusel nii Skinneri kui ka Pressey õpimasinate loogika. Skinneri loogika järgi töötavad arvutid, mis annavad õpilastele uut informatsiooni, samuti õpikud. Pressey meetodit kasutatakse kontroll- või tunnitöödes, kus õpilased peavad kirjalikult või suuliselt väljendama oma õpitud teadmisi.


1960ndad aastad tõid kaasa õpetaja poolse streigi, kus arvati, et õpimasinad hakkavad võtma õpetajate tööd üle, sama probleemi nägid ka lapsevanemad (Benjamin, 1988). Kahes koolis olid õpetajad nii palju survet avaldanud juhtkonnale, et koolides keelati igasugused õpimasinad ära (Morello, 1965). Teised koolid, kes ei olnud õpimasinate vastu, ostsid endale neid, aga avastasid hiljem, et raha raisati mitte millegi peale, sest masinatele ei olnud uusi programme välja mõeldud või need olid rohkem mänguasjad kui õppimis vahendid (Weisenberg, 1961).


Alates 1960datest on e-õpe arenenud erinevates sektorites nagu haridus, ärindus, sõjandus jne (Nicholson, 2007). Igas ühes neis sektorites tähendab e-õpe midagi erinevat, näiteks hariduses tähendab see online ja tarkvara põhist õpet, aga sõjanduses online praktiseerimisi (Nicholson, 2007). E-õpe ei ole ainult online, vaid ka õppimine läbi erinevate multimeediumite, simulatsioonide, mängude jne. (Nicholson, 2007). Näiteks Sisekaitseakadeemias toimub õppimine tihti läbi simulatsioonide või eluliste juhtumite. Meie uude õppehoonesse tuleb mitu simulatsiooni klassi, et kõikide erialade õpilastel oleks võimalik oma erialast lähtuvalt harjutada erinevaid käitumisi ning teavad tööle minnes juba ette kuidas nad peavad toimima ja mida mitte teha. Samuti on meil e-õppena erinevad situatsiooni kirjeldused ja videod, kus õpilased saavad teha otsuseid lähtuvalt nende teadmistele ja oskustele ning ühes õppevideos on võimalik läbi mängida erinevaid stsenaariume. Läbi selliste e-õpete saavad tulevased korrakaitsjad praktilisi kogemusi ning teadmisi, et tööle minnes ei oleks ükski olukord uus ja teadmatu.


Minnes tagasi Nicholsoni artikli juurde, siis kaks selle aja tähtsamat teadlast olid Patrick Suppes ja Don Bitzer. Suppes uskus, et arvutid on hariduses väga tähtsal kohal ning ta alustas Stanfordis uue õppekavaga, mis õpetas arvuteid kasutama. Lisaks ülikoolis õpetamisele, õpetas ta ka algkooli lastele matemaatika õpet läbi arvutite (Nicholson, 2007). Bitzer lõi PLATO, mis alguses oli mõeldud abiks õpilaste kirjaoskuse arendamiseks. Hiljem arenes PLATOst e-õppe süsteemide eelkäija, ehk sellega oli võimalik suhelda online foorumites, saata e-kirju, kasutada jututubasid, ekraani jagamisi jpm. (Woolley, 1944).


Mulle väga meeldis Ludy T. Benjamin Jr. (1988) artiklis välja toodud mõte, et filmid, õpimasinad, televisioon, raadiod ja arvutid mängisid suurt rolli hariduse edendamisel. Tänapäeval ongi hariduses kasutusel erinevad multimeedia võimalused ning ilma arvutiteta ei kujuta õppimist enam ettegi.


Kasutatud kirjandus:


Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890


Benjamin, L.T. (1988). A history of teaching machines. American Psychologist, 43(9), 703-712.


Menzies , H. (1994). Learning communities and the information highway, Journal of Distance Education, IX(1), pp. 1–16.


Morello, T. (1965). Which is it? New world of teaching machines or brave new teaching machines? UNESCO Courier, pp. 10-16.


Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1


Nipper , S. (1989). Third generation distance learning and computer conferencing, in: R. Mason & A. Kaye (Eds) Mindweave: Communication,Computers and Distance Education (Toronto, Pergamon Press).


Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409


Weisenberg, C. M. (1961). Teaching machines. The Commonweal pp. 454-456.


Woolley, D. R. (1994). PLATO: The Emergence of Online Community. Loetud aadressil http://www.thinkofit.com/plato/dwplato.htm


 

https://arleek.wordpress.com/2018/09/29/haridustehnoloogia-ajalugu/

4 comments:

Hans Põldoja to Arlee K

30.09.2018 2:48

Väga põhjalik postitus! Täpsustan ühte artiklist ebaselgeks jäänud kohta.


Andersoni ja Droni artiklis viidatud kolmada pedagoogilise lähenemise ehk konnektivismi (eesti keeles kasutatakse pigem ingliskeelse “connectivism” otsetõlget, mitte “ühenduslik”) üheks alguspunktiks võib pidada 2005. aastat, kui George Siemens avaldas selle artikli:


Siemens, G. (2005). Connectivism: A learning theory for the digital age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1). http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm


Samasse ajajärku jääb veeb 2.0 esilekerkimine ning e-õppe muutumine tehnoloogiapõhiseks õppeks.


MeeldibMeeldib

Rebazeke to Arlee K

02.10.2018 15:43

Põhjalik ja loogiline, lugedes said selgeks ka kohad, mis mulle endale jäid arusaamatuks. Eriti tore oli seostamine hetkeolukorra näidetega.


MeeldibMeeldib

sigridiblogi to Arlee K

05.10.2018 14:07

Tõepoolest väga põhjalik kokkuvõte.


MeeldibMeeldib

Ly Torn to Arlee K

05.10.2018 22:17

Väga põhjalik kokkuvõte.


MeeldibMeeldib

Post a comment