IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Haridustehnoloogia ajaloost

28.09.2018 12:09 by Külli S

Kui vastata alguses küsimusele, mida ma teadsin haridustehnoloogia ajaloost varem, siis ainult niipalju, kui ma ise olen oma elu jooksul haridustehnoloogiaga kokku puutunud. Minu kooli- ja ülikooliaeg, mis jäi 1990ndatesse aastatesse, on juba osa ajaloost. Midagi lugenud ma haridustehnoloogia ajaloost varem lugenud ei olnud. Kasutan ikkagi oma kokkupuudet praktilisel tasandil haridustehnoloogiaga ja seostan siin nüüd enda kogemust loetud käsitlustega. Kuid kõigepealt oli minu jaoks oluline teha selgeks, mis on haridustehnoloogia? Enne kui asusin termineid ja mõisteid uurima, seostus haridustehnoloogia minu jaoks väga mitme teemaga. Esiteks õpikeskkonnad ja tehnoloogiad, mille abil korraldada e-kursusi. Teiseks erinevad digitaalsed õpivahendid, mis elavdavad või annavad teise taseme (üli)koolitundidele. Kolmandaks Wikid, mis oma koosloomes on õpivahendiks täna miljonitele, nii seda täiendajatele kui ka nendele, kes on ainult kasutaja rollis. Samuti on minu jaoks vaikimisi olnud haridustehnoloogia vahenditeks ka raamatukogude e-kataloogid ja andmebaasid. Ning haridustehnoloogia kui teadusharu ja loomulikult haridustehnoloogid, keda ma seostan ja paljud seostavad ainult koolidega, kuigi haridustehnoloogide järele on vajadus ka teistel erialadel, näiteks meditsiinis. Kuid nüüd mõiste haridustehnoloogia juurde. Oma üllatuseks leidsin, et eestikeelne Vikipeedia annab haridustehnoloogia kohta ainult mõiste: „Haridustehnoloogia (inglise educational technology) on pedagoogika haru, mis otsib ja uurib tehnoloogilisi võimalusi, et soodustada ja täiustada õppimist“. Ei mingit ülevaadet ajaloost ei maailmas ega Eestis. Siinkohal üleskutse haridustehnoloogia tudengitele, lisada eestikeelsesse Vikipeediasse haridustehnoloogia alased artiklid. Juba aastaid tagasi lisasid infoteaduse üliõpilased kampaania korras raamatukogundust ja infoteadust puudutavad artiklid Vikipeediasse. Muidugi kuulen ma siin juba vastuhääli, et haridustehnoloogia eriala põhineb suuresti inglisekeelsel materjalil kuid seda enam on tudengite võimalus arendada erialast eesti keelt uute terminitega. Kuid tulles tagasi mõiste seletuse juurde, mille leidsin Vikipeediast, siis see on palju kitsam kui ma eeldasin. Ehk minu meelest on lisaks pedagoogikale see seotud informaatika, teadmusjuhtimise, psühholoogia ja kommunikatsiooniga.

Materjalide lugemist alustasin eestikeelse materjaliga, tutvudes uurimistööga „Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral.“ See pea 14 aastat vana uurimistöö annab ülevaate erinevate teadlaste poolt esile toodud õpikeskkondade liigitustest, mis minu jaoks oli ühest küljest uudne, samas tundsin ära ka enda poolt kasutatud. Autor käsitleb järgnevaid õpitarkvara liike: drillprogrammid, testid, probleemlahendusprogrammid, õpiotstarbelised mängud, simulatsioonid, juhendavad programmid, hüpermeedium, rakendustarkvara ja avatud õpikeskkonnad.

Sain teada, et enamlevinud on koolides drillprogrammid, kasutatakse ka erinevaid programme testimaks õpilaste teadmisi ja nende hindamiseks. Huvitav oli ka, et arvutipõhise testimise osas on arvamused seinast seina, on teadlased, kes seda pooldavad ning need kes leiavad, et see ei ole valiidne. Kahju oli sellest, et õpikeskkondadest räägiti ikkagi vaid kui kooliõppe osast, kuid ei käsitletud ülikooliõpet ega ka täiendõpet ning nende seost õpitarkvaradega. Minnes tagasi enda kogemuse juurde haridustehnoloogia ajaloos siis minu kooliajal 1980- 90ndate alguses ei pidanud ma kasutama ühtegi tehnoloogilist õpitarkvara. Seega haridustehnoloogia see osa on minust mööda läinud, mis teeb minust digitaalse immigrandi, kes infotehnoloogiaga puutus kokku alles ülikoolis. Ehk kui haridustehnoloogia ajalugu eristab arengus viit etappi, siis esimene millega ma kokku puutusin, oli E-õpe, mis Vikipeedias toodud seletusena on õppevorm, mille korral tavaliselt õpilane ja õpetaja ei asu samas ruumis ja õppetöö toimub elektrooniliste sidevahendite abil harilikult interneti, erakaugõppevõrgu või intraneti kaudu. Sellega puutusin esimest korda töökohal, hakates kasutama Moodle keskkonda arvatavasti 2000ndate aastate teisel poolel.

Kuid arvutite jõudmine igapäevaellu, ning seeläbi ka õpikeskkondade areng, oli ikkagi suuresti seotud interneti levikuga. Seda toob välja ka Leinonen on doktoritöös, kus ta tsiteerib Suomineni, kes ütleb et interneti ja World Wide Webi ehk veebi areng tegi arvutist (siinkohal mõeldakse lauaarvutit ehk PC ehk personal computer) iga inimese tööriista. Analoogset seisukohta on väljendanud ka Tiit Hennoste: “Kui 500 aasta pärast kirjutatakse maailma ajalugu, siis mäletatakse veel ehk maailmasõdu, aga kõige enam mäletatakse seda, et tuli internet.” Leinonen toob välja ka, et nagu massimeedia arengus, ei ole iga uus meedialiik asendanud endist vaid seda täiendanud ja tulnud juurde, siis ka haridustehnoloogia puhul tehnoloogilised õpikeskkonnad ja tarkvarad ei asenda õppimist traditsioonilisel moel vaid annab uue võimaluse õppetööd rikastada ja muuta teadmisi kättesaadavamaks ja hõlpsamini omandatavaks. Lugedes Leinoneni uurimistööd, toob ta seal muuhulgas esile sotsiaalse tarkvara ning vabalt kättesaadava materjalis olulisuse, leidsin sealt täpselt oma mõtted, kui ta räägib Wikipedia olulisest rollist vahendamaks teadmisi ja pidamaks dialoogi õppijate vahel, kes samas ka üksteist õpetavad. Leinonen toob seda koosloomet silmas pidades välja David Weinbergeri tsitaadi „world that we create as we explore it“ ehk me loome maailma seda avastades. Haridustehnoloogia, sh e-õpikeskkondade arenguhüpe oli ja on suuresti seotud sotsiaalse tarkvara ja tasuta ning vabalt kättesaadava informatsiooni laia levikuga veebis. Leinonen toob välja 4 erinevat haridustehnoloogiaga seotud paradigmat: õpetamise tehnoloogia (tehisintellekt), õppimise tehnoloogia (mängimine ja simulatsioon), sisu loomine ja kättesaadavus läbi tehnoloogia (open source, open access, open content) ja koostöö ehk sotsiaalmeedia ja sotsiaalse tarkvara vahendid. Kõiki neid paradigmasid on kasutatud õpikeskkondade loomisel.

Andrew Molnar oma 1997. aastal ilmunud artiklis Computers in Education: A brief History, toob välja veel ühe olulise paradigma õppeprotsessis, mis on seotud tehnoloogiliste muutustega. Et kui enne õppejõud kasutasid tehnoloogiat pigem edastamaks teadmisi siis muutunud keskkonnas on oluline õpetajate/õppejõudude roll mitte ainult õpetamisel vaid oluline osa mõtlemise, mõtestamise ja tähenduse loomisel õppeprotsessis, aitamaks kaasa infomassiivis mitte ainult info edastamisel vaid ka sellele tähenduse ja seoste loomist. Ehk koolid ei ole enam mitte info saamise koht vaid (üli)õpilane mõtestab ja jagab samuti teadmist, nagu näiteks mina siia blogisse kirjutades.

Molnar annab oma artiklis hea ülevaate suurarvutite arengust personaalarvutiteni, seda alates aastast 1944 ja just ülikoolides toimuva osas, kuna ülikoolides seoses uurimistööde ja teaduse arenguga, toimus ka tehnoloogiline areng. Huvitav oli teada saada, et tugevaks tõukeks haridusreformis läbi tehnoloogia oli ülikoolidele 1957. aastal NSVLi sputniku satelliidile lennutamine. Huvitav oli artikleid lugedes leida seoseid haridustehnoloogia arengu ja praktilise elu vahel. Näiteks Seymour Papert, kes koostas programmeerimiskeele LOGO, ning kasutas seda matemaatika õpetamisel, viis selle ka abiks tootedisainimisse LEGO konstruktorite valmistamisel ehk ta aitas õppe eesmärgil loodud tarkvaraga lahendada päriselu probleeme. Artiklis tuuakse välja ka probleemid ja väljakutsed, millega haridustehnoloogia kokku puutub, näiteks kuidas käidelda erinevaid sümboleid, et tehnoloogia neid õieti mõistaks ja käsitleks (rooma numbrid, araabia numbrid, jne). Samuti kuidas tehnoloogia tõlgendab nähtusi ja kui „õigesti“ ta seda teeb, ja võimalus kasutada tehnoloogiat manipulatsiooni vahendina edastamaks „õigeid“ sõnumeid. Samas tuuakse välja tehnoloogia oluline roll hariduses, näiteks keeleõppe lihtsustamine kuna sümbolid tõlgitakse arvutite poolt, tehnoloogia aitab infot omandada seda visualiseerides, ning omandada teadmisi läbi virtuaalreaalsuse. Positiivne on ka võimalus kasutada e-õpet nii hetkes kui ka nö tellimisel, ehk õppida sulle sobival hetkel. Ning väga oluline roll haridustehnoloogial on projektipõhiste uurimistööde läbiviimisel, kaasates uurimistöösse tuhandeid õpilasi või üliõpilasi üle maailma. Huvitav oli lõpulause, milles tuuakse välja 21. sajandi haridust iseloomustav küsimus, et kas „teadma (to know)“ tähendab seda, mis on meie peades või meie oskuses seda leida inforuumist? Nii et kui me tihti raamatukogus ütleme, et ma ei tea vastust küsimusele kuid tean, millega seda seostada ja kust seda järele vaadata, siis me kinnitame praktikas seda 21. sajandi teadmuse olemust

Kuigi loetud artiklites ei räägita eriti haridustehnoloogia interdistsiplinaarsusest, siis Benjamini artiklis A History of Teaching Machines tuleb ka välja haridustehnoloogia oluline seos psühholoogiaga. Nö õpetamise masinad said juba alguse 19. sajandil. Kuigi ametlikust haridustehnoloogia arenguetappidest on see periood välja jäänud, omavad siiski ka need masinad, mis patenteeriti esmakordselt USAs 1866. aastal, oma rolli haridustehnoloogia kujunemisloos. Kui Molnari artikkel lõi seose kosmonautika ja haridustehnoloogia vahel ning Benjamin seose psühholoogiaga, siis olin pinevil, kes mainib lõpuks seost sõjatööstusega. Kuna kogu infotehnoloogia on paljuski arengutõuke saanud sõjatööstuse vajadustest lähtuvalt. Nicholson oma artiklit A History of E-learnig : Echoes of the pioneers alustabki avades paralleelselt haridustehnoloogia arengut seoses sõjatööstuse ajaloo ja arenguga. Samuti käsitleb ta e-õppe kahte tahku, üks siis e-õpe kui võimalus kasutada internetti õppetööks. Teiseks e-õpe kui võimalus hoida kokku kulusid organisatsiooni arendamisel. Kui haridustehnoloogia oli Vikipeedias toodud vaid mõistena siis E-õppe kohta on kirjutatud pikk artikkel, kus tuuakse välja e-õppe erinevad vahendid ja võimalused. Siinkohal jäigi mulle mulje, et haridustehnoloogias on suurim roll e-õppe käsitlustel ning seosed õppimispsühholoogia, teadmusjuhtimise, kommunikatsiooni ning ka digihumanitaariaga on suhteliselt vähe küsitletud.

Kõige üllatavam oli see, et ei uurimistöödes ega artiklites ei jäänud silma sõna interdistsiplinaarsus. Erinevad autorid lõid haridustehnoloogia ajaloost kirjutatud käsitlustest ja uurimistöödes küll seosed nii psühholoogia, infotehnoloogia, sõjanduse, kosmonautika, pedagoogika, kommunikatsiooni ja loomulikult hariduse reformi ja arenguga kuid seda siis suunitlusega vaid paarile seosele. Rohkem tahaksin uurida haridustehnoloogia rolli kohta elukestvas õppes kuna loetud tekstid sisaldasid näiteid ja käsitlusi enamasti just kooli ja ülikooliga seotud haridustehnoloogiast. Kõige seostatum ja ülevaatlikum oli minu jaoks Leinoneni uurimistöö, teised tööd ja artiklid andsid juurde oma rakursi. Kõige olulisem selle ülevaate koostamisel ongi see, et ma küll ei tea paljut aga vähemalt ma nüüd tean, kust vaadata ja mida lugeda. Ehk see töö oli üheks osaks moodustamaks teatud tervikpilti kursuse lõpuks.


Viited:

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Eesti märksõnastik. Kasutatud aadressil: https://ems.elnet.ee/

Hennoste, T. (2009). Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada. − Eesti Päevaleht, 3. jaan.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Pata, Laanpere, Tomberg, Fedotov, Pata, Kai, Laanpere, Mart, . . . Tallinna Ülikool. Informaatika instituut. (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Vikipeedia : vaba entsüklopeedia. Kasutatud aadressil: https://et.wikipedia.org

https://eraamatukogu.wordpress.com/2018/09/28/haridustehnoloogia-ajaloost/

1 comments:

Hans Põldoja to Külli S

28.09.2018 21:47

Sa oled väga põhjaliku valiku materjale läbi töötanud! See on hea tähelepanek, et minu viidatud materjalides interdistsiplinaarsust ei rõhutata. Kui väga lihtsustatud vaates võiks haridustehnoloogiaga tegelevad inimesed jagada õppimise ja tehnoloogia ekspertideks, siis tegelikult on seal vahel väga palju erinevaid rolle. Interdistsiplinaarsust on hakatud selgelt esile tooma just tehnoloogiapõhise õppega seoses. Kompaktse ülevaate tehnoloogiapõhise õppe interdistsiplinaarsusest annab see uuringuaruanne:


Conole, G., Scanlon, E., Mundin, P., & Farrow, R. (2010). Interdisciplinary research: Findings from the Technology Enhanced Learning Research Programme. London: University of London. Loetud aadressil http://oro.open.ac.uk/id/eprint/35300


Hollandi Avatud Ülikooli teadlased on analüüsinud tehnoloogiapõhise õppe valdkonna interdistsiplinaarsust 3476 teadusartikli põhjal, mis on avaldatud ajavahemikus 2002-2011. Selle tulemusena on nad esitanud kaardi, mis näitab tehnoloogiapõhise õppe paigutumist 18 peamise teadusala suhtes. Muuhulgas järeldavad nad seda, et mitmekesisuse indeks on tehnoloogiapõhise õppe puhul suurem, kui mitmetel teistel erialadel (võrdlustabelis välja toodud seitsmest erialast oli silmatorkavalt madalaim mitmekesisuse indeks matemaatikal):


Kalz, M., & Specht, M. (2013). Assessing the crossdisciplinarity of technology-enhanced learning with science overlay maps and diversity measures. British Journal of Educational Technology, 45(3), 415–427. http://doi.org/10.1111/bjet.12092

Post a comment