7. ülesanne: http://oppematerjalid.wordpress.com/2013/05/05/viimane-teema-oppematerjalide-kvaliteet/
Veebis avaldatavate õppematerjalide kvaliteedi kontrollimisega on kindlasti vaja tegeleda. On väga hea, et Koolielu (uus Koolielu) on tööle rakendanud ainemoderaatorid. Kui koolitasin õpetajaid Tiigrihüppe koolituskursustel “Arvuti koolis”, siis oli selline nõue, et igast grupist (10-12 inimest) tuleb avaldada vähemalt 3 tööd Koolielu portaalis (siis oli veel vana portaal). Juhtus nii, et 10 õpetaja tehtud tööde seas ei olnud ühtegi sellist, mida tunnistaks nii heaks, et teistele julgeks soovitada kasutada õppetöös. Kahjuks oli aga nõue avaldada tööd (see oli lepingus sees) ja nii jäi minu südametunnistusele mitme sellise töö avaldamine koolielus, mis ei olnud kvaliteetsed.
Millised on siis kvaliteetsed õppematerjalid?
(Koolielu portaali õppematerjalide kvaliteedinõuded, 2012)
Meie rühmatöö sellel kursusel on avaldatud LeMill’i keskkonnas. Seal puuduvad moderaatorid, kes vaataks materjalid enne avaldamist üle ja vajadusel suunaks parandamisele. Meie rühmatöö materjali hindasin Koolielu kvaliteetse õppematerjali hindamismudeli järgi (punktid minu isiklik arvamuse järgi):
SISU
TEHNILINE TEOSTUS
AUTORLUS
Kokku 28 punkti.
Õppematerjal vastab kvaliteedinõuetele, kui hindamisel on saadud 28 – 31 punkti (Koolielu portaali õppematerjalide kvaliteedinõuded, 2012).
Koolielu ja miks mitte ka LeMilli keskkonnas võiks olla hindamismaatriks kohe sisse ehitatud. Kui sain oma materjali valmis, siis avaldamise käsule vajutades tuleb ette hindamismaatriks, kus kasutaja hindab valikuid tehes oma töö ära. Kui punkte tuleb kokku liiga vähe, siis materjal ei muutu avalikuks. Autor teeb oma töös korrektuurid ja hindab uuesti. Nõutud punktide arvu korral muutub materjal kõigile nähtavaks. Kuidas teile see idee meeldib? See on ju teostatav?
Lugesin 9-osalise kvaliteediraamistiku kohta artiklist “A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources” (Leacock & Nesbit, 2007).
Koolielu portaali õppematerjalide kvaliteedinõuded. (2012). Loetud aadressil http://koolielu.ee/info/readnews/170071/koolielu-portaali-ppematerjalide-kvaliteedinuded
Leacock, T. L., & Nesbit, J. C. (2007). A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources. Educational Technology & Society, 10(2), 44–59. Loetud aadressil http://www.ifets.info/journals/10_2/5.pdf
Jah, paraku peavad õpetajad kursuste lõpus oma materjale avaldama, kuid need on sageli tehtud kiirustades ja läbimõtlemata ega ole väga kvaliteetsed. Ka minu südametunnistusel on üht-teist.
Kui nokkida, siis Koolielu kvaliteetse õppematerjali hindamismudeli kohaselt vastab õppematerjal kvaliteedinõuetele, kui ühegi üksiku kriteeriumi punktisumma ei ole väiksem kui 2. Hindad ise, et õpijuhendis esineb palju puudusi (1p).
Kaire, ma lugesin ju siis üle ridade või ainult lause esimese poolt, sest nõue “ühegi üksiku kriteeriumi punktisumma ei ole väiksem kui 2″, on täiesti tähelepanuta jäänud.
Probleemid tekivad, kui on aega nii vähe, et ei ole võimalust süveneda.
Tänan, et tähelepanelik olid!
Kvaliteedi enesehindamise vahend õppematerjalide autorkeskkonnas on hea mõte. Ma arvan, et materjali avalikuks muutmisel ei tohiks see takistuseks saada — tänapäeva veebis on loomulik avaldada ka algjärgus materjale, et neile võimalikult varajases faasis tagasisidet saada. Küll aga võiks selle põhjal kvaliteedinõuetele vastavad materjalid olla teistest eristatud.
viive to Taimi Dreier
11.05.2013 20:41Hindamismudeli kasutamine enne materjali avaldamist on väga hea mõte! See sunnib oma tööd kriitiliselt üle vaatama ja vajadusel parandama. Muidugi juhul, kui seda ausalt teha. Kuna materjalid on avalikud, siis üldjuhul ei taha keegi viletsat tööd eksponeerida.
Aitäh inglisekeelse artikli kokkuvõtte eest! Osa punkte langesid kokku õpiobjektide standardi SCORM tunnustega, mida me vaatasime 1. teemas. See on ka väga loogiline.