Digitaalsete õppematerjalide koostamine 2013

IFI 7053: Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

17.02.2013 10:32 by Kristi Jaason

Õpiobjekti (i.k learning object) mõiste pärineb aastast 1992. Mõistel on mitmeid definitsioone, millest nelja analüüsib Polsani (2003) oma artiklis "Use and Abuse of Reusable Learning Objects". Näiteks Wiley (2002) peab õpiobjektideks kõiki korduvkasutatavaid digitaalseid objekte, mis toetavad õppimist. L'Allier (1997) omakorda defineerib õpiobjekti kui “väikseim iseseisev õpikogemus, mis sisaldab eesmärki, õpitegevust ja hindamist”. Olles kriitiline olemasolevate definitsioonide suhtes pakub Polsani välja omapoolse, mille järgi "õpiobjekt on iseseisev ja sõltumatu õpisisu element, mida saab kasutada erinevates õpikontekstides". Oma definitsiooni näitlikustamiseks võrdleb Polsani õpiobjekte sõnadega. Nii nagu üksik sõna ei kanna edasi mõtet, nii ei saa õpetamisel kasutada üksikut õpiobjekti. Selleks et õpetada tulemuslikult peab mitu õpiobjekti siduma ühtseks tervikuks.

Nagu juba definitsioonidest järeldub, on õpiobjektidel mitmeid tunnuseid. Õpiobjektide standard SCORM toob välja järgmised 6 tunnust, millele õpiobjekt peaks vastama (ADL 2006, lk 14):
Käideldavus (accessibility): võimalus saada õpiobjektile ligipääs eemal asuvast kohast ning edastada see mitmetesse eri kohtadesse.
Kohandatavus (adaptability): võimalus kohandada õpiobjekti lähtudes õppija või organisatsiooni vajadustest.
Kokkuhoid (affordability): võimalus suurendada efektiivsust ja tootlikkust vähendades õppematerjali edastamise aega ja maksumust.
Vastupidavus (durability): võime pidada vastu tehnoloogia arengule ilma, et õpiobjekt vajaks kulukat ümberdisainimist või ümberprogrammeerimist.
Koostalitlusvõime (interoperability): võimalus võtta ühe vahendiga koostatud õpiobjektid ja kasutada neid teises kohas teistsugusel tarkvaraplatvormil.
Korduvkasutus (reusability): paindlikkus kasutada õpiobjekti mitmetest erinevates rakendustes ja õpikontekstides.
(Põldoja, 2012)

Õpiobjektide levitamiseks on arendatud spetsiaalsed platvormid, mida nimetatakse repositooriumiteks. Õpiobjektide repositooriumid on spetsiaalsed andmebaasirakendused elektrooniliste õppematerjalide ja neid kirjeldavate metaandmete hoidmiseks. Õpiobjektide repositooriumide üheks eriliigiks on referatooriumid. Nende puhul hoitakse andmebaasis ainult õpiobjektide metaandmeid. Õppematerjal ise paikneb kas mõnes teises repositooriumis või autori personaalses veebikeskkonnas. (Põldoja, 2012) Eesti üldhariduskoolide õpetajatele on tuttavad ja enim kasutatavad repositooriumid Koolielu ja Miksike. Mina olen kasutanud Koolielu ning samuti olen tuttav LeMilliga.

Kodutöö ühe osana tutvusin Khan Academy repositooriumiga, millest lugesin mõned kuud tagasi ajakirjast Forbes. Khani akadeemias leidub õpiobjekte reaal- ja loodusainete õppimiseks ning mõned materjalid on ka ajaloo õppimiseks, kuid keeleõppe materjale Khani akadeemia ei paku. 

Lihtsustamaks õppematerjalide repositooriumist leidmist, varustatakse need metaandmetega ehk andmeid kirjeldavate andmetega. 2002. aastal avaldati õpiobjekti metaandmete standard IEEE LOM, mis pakub õppematerjali kirjeldamiseks 58 elementi, mis on jagatud 9 kategooriasse (Põldoja, 2012). Näiteks Koolielu portaalis on õppematerjalid varustatud järgmiste metaandmetega: pealkiri, kirjeldus, võtmesõnad, autor, aine, litsents, õppematerjali tüüp, link, keel, vanuse alam- ja ülempiir ning kas õpiobjekt sobib õpilasele iseseisvaks tööks.

Kas kasutan oma töös veebis leiduvaid õppematerjale? Internetis olevatest materjalidest leiavad minu tundides (võõrkeeleõpe) kõige rohkem kasutamist grammatikaülesanded (ja sedagi tegelikult harva). Mul pole välja kujunenud ühte kindlat veebikeskkonda või repositooriumit, mida järjepidevalt kasutan, vaid kasutan otsitava leidmiseks Google'it. Samuti olen tutvunud mitmete inglise keele õpetajate veebilehtedega, kuhu nad panevad üles enda loodud (originaalseid) õpiobjekte ja tunnikavasid, kuid kuna õpetamisstiilid on õpetajatel erinevad, siis on kellegi teise stiili enda omaga enamasti keeruline kohandada ja seega ei pruugi uus lähenemine anda soovitud tulemustNiisiis olen vahel ise ülesandeid ja õpiobjekte koostanud. 


Kasutatud kirjandus

Polsani, P. R. (2003). "Use and Abuse of Reusable Learning Objects". Loetud aadressil http://journals.tdl.org/jodi/index.php/jodi/article/view/89/88

Põldoja, H. (2012). Sissejuhatus digitaalsetesse õppematerjalidesse. Loetud aadressil http://oppematerjalid.wordpress.com/oppematerjalid/sissejuhatus-digitaalsetesse-oppematerjalidesse/
http://kristiopiblogi.blogspot.com/2013/02/ifi-7053-opiobjekti-moiste-ja.html

0 comments:

Post a comment