Intelligentne arvutikasutus

Miniessee (1)

20.12.2010 15:22 by Gerli Noodapera

Minu lapse koolipäev 2025. aastal


Kui mina 1997. aastal kooli läksin, sain endale aabitsa, päeviku, õpikud, vihikud ja töövihikud. Ka praegu kasutatakse kõiki neid asju ning koolikotid on seega üsna rasked, kuid see ei kesta enam kaua nii. Kätte on jõudnud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ajastu, mis tähendab seda, et õppimine koondub suuremas osas Internetti.


Tulevikus ei pruugi lapsed enam õppimiseks kooli minnagi, kuna kõik vajalik on kättesaadav läbi arvutite, tahvelarvutite või nutitelefonide. Siiski ma usun, et 2025. aastal lapsed käivad ikkagi ise koolis kohal, kuid klassiruumid on hoopisiki teistsugused kui nad seda olid 1997. aastal või praegu. Viimase kolmeteistkümne aastaga on algklassi, põhikooli ja gümnasistide klassiruumidesse tekkinud õpetajatele kasutamiseks arvutid ja elektroonilised tahvlid. Järgnevate aastate jooksul saavad ka õpilased enda kasutusse näiteks iPad’id.


Tulevikus võimaldavad Microsoft Surface ja SMART Table tahvli ja kirjutuslaua ühendada. Enam ei pea laps minema klassi ette tahvlile kirjutama, vaid tema kirjutuslaua plaat on sisuliselt suur puutetundlik arvutiekraan, sinna kirjutades on võimalik manada kirjutatu suurele tahvlile seinal. Siit saavad õpilased oma ülesanded, salvestavad sinna oma kodutööd, joonistavad kujundeid, arvutavad või teevad märkmeid, samuti võivad lapsed oma klassikaaslastega õppemänge mängida. Nende horisontaalsete tahvlite abil on võimalik muuta tulevikuklassiruum täielikult tavalise paberi- ja tahvlivabaks.


Praegu me oleme harjunud sellega, et õpetaja seisab klassi ees ja räägib, õpilased aga istuvad ja kuulavad teda ning teevad märkmeid. Tulevikus see päris nii ei pruugi olla enam, õpetaja roll muutub pisut teistsuguseks. Klassiruumides hakkab toimuma aktiivõpe ehk niinimetatud aktiveeriv õppetöö, mille käigus üldjoontes õpetavad õpilased üksteist ja õpetaja on sealjuures nõustaja. Sellise õppemeetodi puhul võib õpetaja hoobis õpilasel lasta tundi alustada mõne katse või aruteluga, siis lisavad teised õpilased oma arvamusi ning ütlusi ja lõpuks lõpetab õpetaja tunni põhjaliku seletuse või kokkuvõttega. Sellises olukorras on kõik tunnisviibijad aktiivselt kaasatud õppetöösse, õpilased õpivad nii üksteiselt kui ka õpetajalt, samuti on võimalik õpetajal end taolise tunni käigus harida. Õppetöös kasutavad õpilased arvutisimulatsioone, koondavad oma teadmisi vikides jne.


2025. aastaks on arvatavasti ka meie koolides mõned õpetajad välja vahetatud robotite poolt. Juba praegu aitab Lõuna-Koreas kehalises kasvatuses õpetajat koera kujuline robot, kes salvestab õpilaste kohaletuleku ning küsib isegi nende meeleolu kohta. Kogu informatsiooni edastab robot õpetajale. Ma arvan, et see on  küll väga uuenduslik, kuid võib esmapilgul õpilastele üsnagi võõrastavalt mõjuda. Ei oska ette kujutada, kas lapsed robotit üldse kuulda tahaksid võtta. Usun siiski, et robotitest võiks päris tõhusat abi olla näiteks keele tundides.


Lõpetuseks võin öelda, et kui minu vanavanaema käis koolis tahvli ja kriidiga, ent mina suure ranitsatäie asjadega, siis minu laps läheb samuti kooli vaid tahvliga. Minu lapse kaaasaskantav tahvel on aga puutetundlik ning ei vaja ühtki kirjutusvahendit, see on kerge ja seda on lihtne kaasas kanda ning kasutada, sinna on koondatud kogu tarvilik õppematerjal ning seda tahvlit on võimalik ühendada teiste seadmetega, et edastada või talletada uut informatsiooni.



http://gerli191.wordpress.com/2010/12/20/miniessee-1/

0 comments:

Post a comment