IFI7052.DT Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Viies teema: Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

11.11.2015 18:06 by Ivar J

Palju räägitakse muutunud õpikäsitlusest ja e-õppest. Vahetevahel isegi saadakse aru, mida selle all mõeldakse. Rakendatakse aga vähe. Probleeme selleks on erinevaid: teadmatus, vanad harjumused, erinev kultuur, kogemuse puudus või halb kogemus. Ka mina olen kogenud halbu näiteid e-õppest ja need on kindlasti jätnud oma jälje minu hoiakutesse. Asi polegi olnud selles konkreetses keskkonnas, vaid kuidas seda sisu mulle edasi antakse. Pole vahet, kas ma loen seda kõike raamatust või arvuti taga. Keskkond ei kaasa mind ja mulle ei jää midagi meelde. Puudunud on seos teaduse (kasvatusteadused) ja rakendaja (õpetaja) vahel, kes püüab mulle vastavat sisu edasi anda. Õppedisainerit ma näengi kui lüli teaduse ja õpetaja vahel.


Oma postituses ma käsitlen ma pikemalt K. Hakkarainen’i triloogilise õpikäsitust, proovin seda hinnata ja analüüsida rakendusvõimalusi. Minu jaoks põhiprobleem, mida triloogiline õpikäsitus “ravida” proovib, on see, et tavapäraselt on meie õppimine tagasivaatav, retrospektiivne. Me õpime kellegi teise minevikus loodu materjalidest ning püüame tõusta maksimaalselt samale tasemele, kus oli autor (tavaliselt aga hulka madalamale tasemel, kuna autor on ikkagi ekspert :) ). Probleem on aga selles, et mingit arengut meie teadmistes sellega ei kaasne, innovatsiooni ei toimu. Triloogiline õpikäsitus oleks justkui “rohi” selleks tarbeks. See lähtub järgmistest põhimõtetest:



  1. Fookus on jagatud materjalidel, mida koostöös arendatakse;

  2. Pidev ja kauakestev  püüe teadmiste edendamisele;

  3. Teadmisteloome toimub individuaalsete ja koostööle suunatud tegevuste koostoimel;

  4. Teadmuspraktikate risttäiendamine haridus-, erialaste ja teaduskogukondade vahel;

  5. Tehnoloogia vahendus;

  6. Arenemine läbi muutuste ja refleksiooni.


(Hakkarainen)


Õppimist võib kirjeldada Hakkarainen’i järgi 3 käsituse põhjal: teadmiste omandamine, osalemisele ning loomine (Hakkarainen). Just teadmiste loomise dimesiooni lisab Hakkarainen kahele esimesele käsitusele ning läbi selle saavutatakse areng. Teadmiste loomine ei saa sündida tühja koha pealt, vaid töötab tihedas koostoimes teadmiste omandamise ja osalemise käsitusega. Kogu “tants” käib aga ühiste ja arendatavate (õppe)materjalide ümber, mis justkui oleks selle mudeli väljund, mis kunagi valmis ei saa (joonis 1).


trialogical-triangle

Joonis 1. Triloogilise õpikäsituse mudel


Triloogiline õpikäsitus on oma olemuselt radikaalne ja rõhub pideva muutumise ja arenemise vajadusele (vastupidiselt stabiilsusele orienteeritud käsitlustele). Triloogiline õpikäsitlus on orienteeritud objektivismi suunas, kuna rõhub just uutele teadmisele ja muutustele ühiskonnas tervikuna. See ongi minu jaoks selle mudeli kõige suurem puudujääk, kuna ta ei kätke endas muutusi, mis uus teadmine toob kaasa inimeses, tema elus ja väärtusmaailmas (transformaalse õppimise teooria). Seda muutust inimestes on autor ka kirjeldanud just probleemina trialoogilise mudeli rakendamisel, kui ta jagas oma kogemusi trialoogilise mudeli juurutamisest Soome koolides. Ta jagas õpilase ja õpetajate arengu 3 generatsiooni:



  1. generatsioon – peamiselt toimub õppimine omandamise vormis. Õpilaste teadmised on killustatud ja faktipõhised. Õppimine on monoloogiline. Teadmiste sügavam omandamine eeldaks koolil sotsiaalsete praktikate muutmist õpetamisel.

  2. generatsioon – õppimine toimub praktika kogukondades, on sotsiaalne ja dialoogiline.  Õpilased ja õpetajad on teadlikud süvitsi õppimise ja teadmiste loome kontseptsioonist, kuid selle rakendamist segavad sügavad ja alateadlikud harjumused õppida ja õpetada vanal viisil.

  3. (alleses kujunev) generatsioon – õppimine, kui teadmiste loomine, on triloogiline. Sügavate ja pidevalt arenevate teadmiste loomise aluseks on ühised uurimisobjektid. Toimub sotsiaalsete praktikate pidev muutumine, mis loob tingimused innovatsiooniks.


(Hakkarainen)


Üleminek ühest generatsioonist teise on raske ja aeganõudev protsess, mille eedluseks on just õpetajate ja õpilaste mõttemaailma muutus. Seda ei saa tekitada üleöö, ega lihtsalt kuskilt teisest organisatsioonist üle kanda.


Minu organisatsiooni võib hinnata 2. generatsiooni (osalt ka 1. generatsiooni) õppeasutuseks. Täna on minu organisatsioonis kindlasti mure õppematerjalide arendamine. Praegu arendavad õpikuid peamiselt Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud ja peastaap, uued materjalide sünnivad suhteliselt kitsa grupi käe all. Sotsioloogias, radikaalse humanismi paradigmast lähtuvalt, oleks selle grupi puhul tegemist võimuiharate inimestega, kes püüavad läbi selle õppematerjali teisi kontrollida (tasakaaluks, funktsionalistliku paradigma järgi nad täidaksid lihtsalt oma tööülesandeid). Justkui vaid nemad teaks, mis on õige ja mis on vale. Tegelikult on erinevad teadmiste killud kõigi praktikute käes ning ka väljaspool antud valdkonda. Teist ja originaalset perspektiivi saavad tihti tuua vaid inimesed, kes on väljaspool organisatsiooni, keda ei ahelda organisatsiooni kultuur ja väljakujunenud mõttemallid. Teadmiste loome ja innovatsiooni seisukohalt on olulised kõikide nende inimeste arvamus ja kogemused ning seega õppematerjalide loomisel on oluline kõigi nende autorlus. Seega ma näen, trialoogilisel õpikäsitlusel on tulevikus oluline osa õpikeskkondade ja -võrgustike sees.


Häid näiteid triloogilise õpikäsitluse kohta võib leida (üllatus, üllatus) just IT kogukondadest. IT-meestel on juba ammu toimivad ja tehnoloogiale üles ehitatud praktikakogukonnad, kus avatult ja üheskoos uusi õpiobjekte valmistatakse ja uuendatakse. Parimad näited oleks kindlasti kõiksugused vabavara arendajate kogukonnad. Üleüldse tasub IT-meeste õpiharjumustel silma peal hoida: tihti sünnivad nende inimeste seas täiesti uued ja originaalsed lahendused. Kui tahta tulevikku ennustada, mis tulevikus hariduses sündima hakkab, siis tuleb minna antropoloogina IT-meeste hulka elama. Samuti on Wikipedia rahvusvaheline teadmiste loome õpiobjekt, kust inimesed omandavad esmaseid teadmisi ning pärast sügavamaid uuringuid tulevad tagasi ja täiendavad loetud artikleid.


Õpikeskkondade disaini seisukohalt on oluline, et loodav keskkond rakendaks kõiki kolme käsitlust (omandamine, osalemisele ning loomine). Uus õpilane, kellel puudub igasugune kogemus antud valdkonnas, peab endiselt omandama vajalikud kontseptuaalsed ja faktiteadmised. Seejärel saab ta alustada nende uute teadmiste rakendamist tema jaoks olulises kontekstis ja õppida teiste kogemustest sotsiaalses keskkonnas. Seejärel on võimalik juba uute teadmiste loomina ja materjalide arendamine koostöös teiste autoritega. Triloogiline käsitus eeldab ka teadmusjuhtimise protsesside rakendamist, sest uus ja sündiv teadmine peab kiiresti talletuma ja rakenduma järgmise sihtgrupi õppetöö omandamise faasis, et neil oleks parim võimalik lähtekoht teadmiste edasiarendamiseks (vt joonis 2). Kindlasti ei ole see protsess nii jäik ja järjestikune, nagu ma ülalpool kirjeldasin, vaid teadmiste omandamine, osalemine ja loomine on omavahel tihedalt põimitud. Oluline on, et kõik käsitused oleks õppetöös esindatud. Uues olukorras ei saa ka õppetööle seada nii selgeid eesmärke, kuna pole teada, kuhu õpilased avastustega jõuavad. Eesmärgid on pigem suunatud protsessi kirjeldamisele. Ka peab olema õpetaja ja õpilased valmis neid eesmärke muutma ja arendama.


Trialoogiline_oppimine

Joonis 2. Teadmiste ja eesmärkide “paisumine” graafikul kursuste lõikes


Antud mudelist lähtuv õppetöö korraldus haridustehnoloogilises võtmes eeldab väga paljude erinevate lahenduste kooskasutamist, et iga õpikäsitus saaks kaetud. Endiselt meil on vaja õpihaldussüsteemi, kus inimene saaks võimalikult efektiivselt ja kiiresti omanda individuaalselt vajalikud eelteadmised. Taani kodukaitse on selleks tarbeks rakendanud uue keskkonna, mis lähtub erinevatest õpistiilidest (vt minu postitust personaalsete õpikeskkondade teemal), mis pakub välja väga palju erinevaid lahendusi erinevatele õpistiilidele (vt joonis 3).


eope_screenshot

Joonis 3. Näide ühest õpistiile arestavast ja lihtsa õpiobjekti ülesehitusest


Õppurite osalemiseks õppetöös peaksid olema vajalikud võrgustikud (foorumid, videokonverentsid, jututoad), kus inimesed saaksid jagada oma vaadet ja kogemust õpitavast ning seda koostöös rakendada.


Teadmiste loome seisukohalt on oluline, et õpikeskkond võimaldaks õpilastel hallata ja vastavalt autorluste tasemetele, muuta ja arendada õppetöös kasutatud õpiobjekte. Teadmiste loome seisukohalt tuleb arvestada, et teadmiste loome sotsiaalsed praktikad ja tööprotseduurid on ajas muutuvad ning lähtuvad inimeste hetkevajadustest. See mis üks hetk töötab, on ennast järgmiseks hetkeks ammendanud. Seega ei saa inimetele anda ette kindlaid keskkondasid, mida nad PEAVAD kasutama, vaid valik erinevaid keskkondasid, mida on VÕIMALUS kasutada. Head näited teadmiste loome keskkondadest on kindlasti erinevad wiki‘d. Seoses e-õpiku mõiste ümbermõtestamisega, mille uue kontseptsiooni järgi arendajaks on ka õpilsed ise, tekib kindlasti probleeme kvaliteediga. Seega ma näen, et õppe- ja uurimustöö standardiseerimine (ühtsed meetodid, vormid jne) muutub üha olulisemaks teguriks.


Üks päris hea tööriist õpikeskkonda disainis on väljatöötatud G. Canole ja tema meeskonna poolt ja kirjeldatud artiklis “Mapping pedagogy and tools for effective learning design”. Ta on kaardistanud erinevad õpiteooriad ja -käsitused ning kirjeldanud neid kolmel mõõdikul, mis mõõdab kokku kuute komponenti õppimisel:



  • Informatsioon —————– Kogemus

  • Mitte refelekteeriv ———— Reflekteeriv

  • Individuaalne —————– Sotsiaalne


(G, M, M, & J, 2004)


Ta on kujutnud oma mudelit ka kuuetahukakujulise raamistikuna, kuhu sisse saab erinevad meetodid, teooriad ja käsitused paigutada (joonis 4). Seda mudelit saab kasutada mitmetel eesmärkidel:



  • Oma õppetöö või loodud õpikeskkonna hindamiseks;

  • Õppetöö või õpikeskkonna planeerimiseks;


(G, M, M, & J, 2004)


Kui kasutada mudelit planeerimisvahendina, siis saab seda mudelit kasutada kui “telefoni”: vajutad õiget nupud alla (näiteks sa tahad, et õpikeskkond oleks individuaalne, annaks informatsiooni ning reflekteeriv), siis mudel ütleb sulle  teooria või käsituse, mida sa rakendad, ning ka pakub välja erinevad meetodid, kuidas seda korraldada (selleks küll tuleb osta eraldi raamat). See mudel ise on “loll”, kuna ta ei ütle sulle, mis nupud antud olukorras ja kontekstis need kõige õigema on, need peab disainer ise valima. Kuid kui disaineril on pilt ees, missugune õppetöö peaks olema, siis on tegemist igati hea tööriistaga.


Canole_mudel

Joonis 4. G. Canole kuuetahukase kujuline kujutis mudelist (G, M, M, & J, 2004)


Kokkuvõtteks, täna me räägime palju kiiresti muutuvast ja kaootlisest maailmast ning kuidas inimesed peavad olema kohanemisvõimelised ja suutma uuesti ja uuesti ümber õppima. Kogu Eesti elukestva õppe strateegia on sellele üles ehitatud. Kuid oma olemuselt on see juhtmõte endiselt reageeriv, mitte initsiatiivi haarav. Kõigepealt tuleb muutus, siis meie reakstioon.  Triloogilise õpikäsituse idee on radikaalne ja tõeliselt initsiatiivikas, sest läbi õppetöö luuaks muutusi, millele teised peavad reageerima. Kuid minule jääb endiselt küsimuseks selle käsituse inimlik pool: kuidas selle käsituse valguses inimene muutub?


 


Kasutatud kirjandus:



G, C., M, D., M, O., & J, S. (2004). Mapping Pedagogy and Tools for Effective Learning Design. Computers & Education, 17-33.


Hakkarainen, K. (kuupäev puudub). Toward a Trialogical Approach on Learning. Helsinki: Helsinki Ülikool.


 


Viited:


https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/31/viies-teema-opikeskkondade-disaini-pedagoogilised-pohimotted/


https://ijanson.wordpress.com/2015/11/11/viies-teema-opikeskkondade-disaini-pedagoogilised-pohimotted/

0 comments:

Post a comment