IFI7052.DT Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

30.10.2015 0:36 by Ivar J

Alates selle kursuse algusest on mind pidevalt häirinud olukord, kus erinevaid õpikeskkondasid on tohutult palju. Kõik on nad keskendunud oma nišile ja kahtlemata nad täidavad seda väga hästi. Suured ja võimekad süsteemid, mis püüavad kõike teha, on jälle keerukad monstrumid, mis on kasutajale ebamubavad ja frustreerivad. Kõikide nende erinevate “nišitoodete” haldamine on kasutajale suur katsumus ning väljakutse ja paneb proovile kõik tema digipädevused. Kuidas seda olukorda paremaks muuta? Lahendus on panna need “nišitooted” omavahel suhtlema ja tekitada kasutajale “kontrollpult”, kus ta saaks kõike jälgida ning juhtida. Just see ongi minu meelest standardiseeritud tehnoloogiate eesmärk. Kuid mis võiks olla tehnoloogiate arendajate motivatsioon seda teha? Kui sa annad oma konkurendile tükikese endast ning annad sa ka  teatud määral ära eelise nende ees. Või just võidad?  Tänapäeval mängib õpilane õppetöös juhtrolli ning kõik tehnoloogiad peaksid ennekõike just tema vajadustele vastama. Seega kui õpilasel on vaja kasutada õppetöös erinevaid keskkondasid, siis arendaja roll oleks see teha tema jaoks võimalikult mugavaks. Mul on tunne, et just seepärast me näeme, miks osad algselt headele ideedele ülesehitatud tehnoloogiad hääbuvad, teised jäävad püsima ja arenevad edasi. Need, kes jäävad püsima, panustavad avatusele, integreeritavatusele, kasutajasõbralikkusele. Nad püüavad pilku ja hoiavad sind enda kütkes. Nad püüavad figureerida igal pool sinu personaalses õpikeskkonnas.


Ülesandes antud tehnoloogiatest ole ma varem kasutanud väheseid: Skype’i ja Doodle’t. Doodle on tõepoolest mõnus rakendus kokkusaamiste kooskõlastamiseks. Oleme kasutanud seda korteriühistu koosolekute aegade planeerimiseks. Ja Skype teeb väga hästi seda, milleks ta ongi mõeldud: videokõneluste pidamine. Oma koolis oleme kaalunud ka Skype Business’i soetamist, mis võimaldab juba suuremaid videokonverentse korraldada ning ning seda õppetöös suuremate gruppidega rakendada. Lühikest aega olen kasutanud ka Evernote’i, kuid tol ajal ma päris ei mõistnud tema võimalusi ja hakkasin kasutama lihtsamaid lahendusi.


Proovisin kasutada ka erinevaid ülesande nimistus olevaid rakendusi. Esitakse siis Feedly’t. Feedly on kasutajamugavuselt väga lihtne. Pärast videojuhendi vaatamist oli suhteliselt kerge mulle vajalikud RSS vood tellida ja kategoriseerida. Samuti tegin endale Twitteri konto ning ning tellisin sealt endale olulised säutsujad. Kuna mulle väga meeldib idee kõikehõlmavast “juhtpuldist”, kust ma saan kõike ja kõiki jälgida, paningi ma lootused Feedly peale. Nii proovisin ma ka tellitud Twitter’i kontode vooge ja märksõnu endale Feedly’sse saada. Kuid lähemalt uurides tuli välja, et Twitter ei toeta RSS standardit, millest Feedly aru saaks. Siis tuli mängu IFTTT. Väga potensiaalikas rakendus, mis on oma olemuselt geniaalselt lihtne, kasutades programmeerimises üht põhifunktsiooni: kui x tingimus on täidetud, käivitub y tegevus. Kuna IFTTT toetas esmavaatlusel mõlemat keskkonda, lootsin ma, et äkki see rakendus võimaldaks Twitteri voo saada Feedly’sse. Kuid ei olnud võimalik. Twitter võib IFTTT vahendusel Feedly’sse postida sinu enda säutse, kuid mitte teiste omi. Lisaks tahtis Feedly IFTTT koostöö tegemiseks tasulise versiooni olemasolu. Tuhnisin siis veel internetis ja leidsin juhendi, mis võimaldas läbi Google Script’i rakenduse tekitada Twitter’i RSS voog. Eelnevalt tuli Twitter’is teha vajalikule kontole widget, mis oli suhteliselt lihtne. Kokku läks mul selleks aega umbes pool tundi. Hiljem leidsin ka lehekülje, mis tegi selle töö oluliselt lihtsamalt ära. Seega erinevate rakenduste sidumine mul suures osas õnnestus, kuid see oli kohati keeruline ja ajakulukas.


Kui hinnata kõikide nende süsteemide rakendatavust minu töökoha kontekstis, siis kindalasti leidub siin rakendusi, mida saaksime kasutada, kuid mitte täies mahus. Kerkib ikka sama probleem, kus meie ei ole informatsiooni omanikud, seega pole keskkond meie jaoks kontrollitav ja turvaline. Antud rakendusi saaks kasutada koolist väljapoole suhtlemiseks, kus väljaminev informatsioon ei ole nii tundlik, kuid siseringi keskkonnana oleks tegemist turvariskiga. Kuid see ei tähenda, et taolistest tehnoloogiatest meile kasu poleks. Vastupidi, liiga palju kasutataks endiselt telefoni tegevuste sünkroniseerimiseks, infot talletatakse kuskil kaustasüsteemides Exceli tabelites, liiga palju tuleb teha käsitööd, õppematerjalide ja õpiobjektide vahendamine käib endiselt e-maili vahendusel. Õigete tehnoloogia ja standardite kasutamine võimaldaks kõike seda vältida.


Kokkuvõtteks, standardiseerimine on oluline, sest läbi selle me muudame tehnoloogia kasutajasõbralikumaks ja laiahaardeliseks. Seda teemat käsitledes avanes mu silmaring märgatavalt ning andis uue mõõtme teguritele, mida õpikeskkonda valides arvestama peaks: toetatavad standardid ja tehnoloogiad. Kindlasti leidsin antud tehnoloogiatest enda personaalsesse õpikeskkonda võimalikke uusi partnereid (nt Feedly, IFTTT, Netvibes).


PS: Kõigi nende tehnoloogiate rakendatavust saab hästi hinnata lihtsa testiga: kui pärast esimest entusiasmi (või sundi) kolivad need funktsioonid tagasi sinna, kus nad alguses olid (tihti Facebook’is ja Google’s), siis tõenäoliselt ei olnud teenus kasutajasõbralik ja rakendatav.


Viited:


https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/20/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine-3/


https://ijanson.wordpress.com/2015/10/30/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/

0 comments:

Post a comment