IFI7052.DT Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Persionaalne õpikeskkond.

10.10.2015 15:40 by Eno P

Õppija personaalne õpikeskkond muutub ajas koos õppija õpioskuste arenemisega ja võimalustega kasutada uusi meetodeid või tehnoloogiaid. Samuti on iga isiku õpikeskkond seotud õpitava teemaga/kontekstiga. Endale teadvustamata õpime me pidevalt ja igas keskkonnas. Personaalse õpikeskkonna all tuleks, mõista teadlikku vahendite valikut mingi õpieesmärgi saavutamiseks. Lapsi aitab õpioskuste arendamisel õpetaja, täiskasvanutelt oodatakse oma õpikeskkonna ise kokku panemist.


Arvan, et personaalse õpikeskkonna mõiste kitsendamine ainult tehniliste vahendite abil õppele ei ole õige. Veebikeskkonnad ja õppetegevus veebis on suuresti tavaõppe meetodite peegeldus digireaalsuses.


Personaalse õpikeskkonna defineerimisel võib laias laastus eristada kahte küllaltki vastandlikku koolkonda: tehniline ja instrumentaalne lähenemine rõhutades vajadust uute tarkvara lahenduste järele ning filosoofilis-pedagoogiline lähenemine viidates uuele lähenemisele ja metoodikale e-õppes. Tihtipeale on aga raske tõmmata piiri nende kahe käsitluse vahel.”

https://beta.wikiversity.org/wiki/Mis_on_personaalne_%C3%B5pikeskkond


Mina isiklikult pooldan filosoofilis-pedagoogilist lähenemist, sest arvan, et tehniline ja instrumentaalne lähenemine on lihtsalt üks selle osa.  Õpilase personaalsesse õpikeskkonda võivad kuuluda ju ka näiteks lapsevanemad, teised õpilased või keegi, kes ei pruugi olla õpetaja (näiteks peretuttav kes oskab antud teemat käsitleda). Või kogunisti töökaaslased – täiskasvanud õppija puhul. Ja siis tuleb õppijal valida oma meetodid info kogumiseks, kordamiseks, tagasisideks jne. Tahes tahtmata kätkeb õppija personaalne õpikeskkond erinevaid objekte, meetodeid, eesmärke, keskkondi, erinevaid teadmisi erinevas kontekstis jne.  (Attwell, G. 2007) Õpilasel tuleb lasta oma õpikeskkond ise kujundada.


Samas tehniline-instrumentaalne lähenemine on huvitav seetõttu, et õpilase õpikäitumine personaalses õpikeskkonnas võib anda õpetajale palju vajalikku infot edasise õppe planeerimisel. Kui õpilane on suunatud õppima kuhugi teatud õppekeskkonda, siis saab see keskkond pakkuda talle välja erinevaid meetodeid kuidas “sihile jõuda”. Tarkvara analüüsib õppija/te tegevusi ja teeb sellest kokkuvõtte. Õpikäitumist analüüsivate keskkondade ilmumine ei ole midagi uut, uued võivad olla järeldused, meetodid ja instrumendid, mida kogutud info baasil teha on võimalik. Meie järgi digi-luuratakse nagunii kogu aeg – harjugem sellega ja nähkem positiivseid külgi.


Kui minu äsja esimesse klassi astunud laps nägi kohvritäit materjale, mida ma oma õpetajaks õppimise ajast olen alles hoidnud, siis küsis ta hämmeldunult: “Kas õpetaja ka teab, et sa NEED kõik koolist kaasa oled toonud?” Vastasin: “Ei tea – kahjuks …” Ja samas mõtlesin et: “Aga ta võiks ju teada …”


Proovisin meenutada, et kas midagi tänapäeva õppekeskkondadega võrreldavat ka minu kooliajal olemas oli:


Minu kooliaeg jäi 80-ndatesse, mäletan oma selleaegset personaalset õpikeskkonda veel selgesti. KIrjutuslaud, tool, õpikud, vihikud/töövihikud, raamatukogu jms “vana kooli asjandus”. Koduseks abiks ainult pereliikmed. Siiski – koduseid ülesandeid tehes seisnes interaktiivsus selles, et aitasime naabri-lastena üksteisel koduülesanded ära teha, et siis õues mingeid ühistegevusi läbi viia. See sundis oma personaalset õpikeskkonda laiendama teiste õppuriteni. Kui aus olla, siis tihti piirdus ühisõpe ainult kellegi pealt maha kirjutamisega. Nõrgad teadmised said aga järgmisel päeval koolis karistatud, ja me olime sunnitud hakkama hoolitsema selle eest, et kaaslastele ka midagi külge hakkaks. Minu esimene õpetajakogemus pärinebki sellest perioodist. Sain teada, et: karjumine ei aita, näitlikustamine on efektiivne ja õppija eelnevad teadmised on olulised – aja kokkuhoiu mõttes. Ühisõpe tekkis otsesest vajadusest. Kusjuures kogu seda “kuritegevust” tuli kiivalt varjata vanemate ja õpetajate eest. Emad-isad oleks veel mõistnud ja aru saanud, aga nad kartsid, et õpetajad saavad teada…


Tean, et klassikaaslased kasutasid palju telefoniõpet (helistan sõbrale, jagame ülesanded ära ja hiljem täidame õppeülesande koos). Meie peres telefoni ei olnud kuni aastani 1990.


Meenus ka esimene tehnilise vahendi kasutamine õppetöös:

Lugesin kaks peatükki ajaloo materjali kasseti-lindile. Üritasin kontrolltöö ajal seda väikesest kõrvaklapist järelkuulata. Enamus energiat kulus lindi edasi-tagasi kerimisele ja koolis selgelt keelatud seadme (kasset-pleier) varjamisele. Läbikukkumine – olin sunnitud kontrolltöö hiljem järgi vastama.


Samas kustumatu unistus unesõppe tehnilisest võimekusest oli toona juba olemas ning tuletab ennast ka praegu (lootusetutel hetkedel) meelde.


Vajadus interaktiivse õppe jaoks on alati olemas olnud. Infotehnoloogia areng on sellele lihtsalt andnud oma vormi ja võimaluse kasutada senitundmatuid meetodeid.


Õpetajaks õppimine jäi mul ka veel sellisesse aega, mil arvuti kasutamine õppetöös ei olnud veel levinud. Seega lasin ikkagi veel vanamoodi edasi, kuni ise õpetama hakkasin.


Minu praegune magistriõpingute aegne personaalne õppekeskkond koosneb kahest poolest – loengus koos teistega ja kodus üksi koos teistega.  Blogimine õppemeetodina on mulle uus, samas leian, et kasulik meetod. Nii on võimalik kaas-kursuslaste õppetegevuse vilju lugeda, mis muidu jääks varjatuks. Peaaegu kõik õpinguteks vajaliku info saan Internetist. Personaalsed meeldetuletused ja materjalide kogumikud on veebipõhised jne.


Minu personaalne õpikeskkond magistriõpingute ajal.


Kasutatud kirjandus:

1. Attwell, G. (2007). Personal learning environments – the future of elearning. eLearning Papers

2. Wikiversity (2009) Mis on personaalne õpikeskkond


Link ülesandele: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/09/22/teine-teema-personaalsed-opikeskkonnad/


https://enopihla.wordpress.com/2015/10/10/persionaalne-opikeskkond-ul-2/

0 comments:

Post a comment