IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 2018

Personaalsed õpikeskkonnad

09.11.2018 10:18 by Arlee K

Neljanda ülesande juures tutvustan lähemalt personaalset õpikeskkonda läbi Scott Wilsoni, Oleg Liberi, Mark Johnsoni jt 2007.a artikli “Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems”. 


Viimaste aastate jooksul on olnud fookuses virtuaalse õppimise tehnoloogia arendamine koos tarkvarade ja võtetega, mis on teistsugused ja erinevad eelnevatest õpihaldussüsteemidest (Wilson et al., 2007). Mõned näited, millised õpihaldussüsteemid on viimaste aastatega populaarsust kogunud: WebCT, Blackboard, SCORM, Moodle, Sakai jt. Lisaks neile tekksid ka mitmed uued innovaatilised tehnoloogiad, nagu blogid, wikid, sotsiaalsed tarkvarad. Need tehnoloogiad olid ka varem olemas, lihtsalt siiani oli keelatud neid õppetöös kasutada.


Võttes aluseks virtuaalse õpikeskkonna (VLE- Virtual Learning Environment), siis on palju rohkem alternatiivseid võimalusi õpetamiseks ja õppimiseks (Wilson et al., 2007).


Sellisel õpikeskkonnal peavad olema kindlad “iseloomujooned”. Selline õpikeskkond peab suutma integreerida erinevaid võimalusi (foorumid, ülesanded) ja andmeid (õpilased, sisu) ühe mooduli või kursuse raames (Wilson et al., 2007). Miinuseks on asümmeetria ehk õpilase ja õpetaja suhe, sest see on sellise kursuse raames tasakaalust väljas. Seda sellepärast, et õpetaja peab palju vaeva nägema, et kursus või moodul näeks välja atraktiivne ja huvitav, aga õpilased kasutavad seda vaid õppimiseks ja ise ei loo seal midagi juurde. Kuna süsteemi loob õpetaja siis kõigi õpilaste jaoks on kogemus ühesugune, nemad loevad õppematerjale, vaatavad mis ülesandeid on vaja teha ning teevad neid. Tänu sellele tekib ka seal tavaline õpikeskkond, kus rõhk on tavapärastel õppimiskogemusel (Wilson et al., 2007).  Positiivsema poole pealt on hakatud ühendama virtuaalseid õpikeskkondi ja õpihaldussüsteeme, et tekiksid paremad õpikeskkonnad (Wilson et al., 2007). Ajapikku on neid edasi arendatud ning koostöös kasutajatega saavutatud võimalikult head tulemused. Nendele keskkondadele lisati juurde RSS, aga tänu sellele ei ole võimalik seal kursuse või mooduli sisu vabalt jagada (Wilson et al., 2007). Enamasti on virtuaalsed õpikeskkonnad kinnised ning kolmandad isikud neid näha ei saa, isegi kursusel osalejad ei näe õppematerjale uuesti peale kursuse lõppu (Wilson et al., 2007). Selline mõtteviis on aga vastuolus eluaegse õppimisega, mida taheti selliste õpikeskkondadega saavutada. Lisaks kõigele on sellised õpikeskkonnad organisatsiooni põhised ning teisest organisatsioonist õppijale on sinna keskkonda sisenemine keerulisem (Wilson et al., 2007).


Virtuaalse õpikeskkonnaga tehtud vigadest tuleb õppida ning suunata tähelepanu õppimisele läbi erinevate tehnoloogiate (Wilson et al., 2007). Sellist õppimis suunda uuribki personaalne õpikeskkond (PLE- Personal Learning Environment). Alguse sai see 2005. aastal, kui Wilson avaldas kontseptuaalse mudeli uut tüüpi süsteemi kohta (Wilson et al., 2007).  Selle asemel, et keskenduda ainult sisule, peaks süsteem hoopis keskenduma kasutajate ja erinevate süsteemide ühendamisele (Wilson et al., 2007). Personaalsed õpikeskkonnad on mõeldud kasutama erinevaid võimalusi, mis on kasutajale kättesaadavad, ning neid integreerida õppimisse. Kui virtuaalsetes õpikeskkondades oli asümmeetriline lähenemine, siis personaalses õpikeskkonnas on sümmetriline, mis tähendab seda, et õpilastel on võimalik kasutada, luua, muuta (vastavalt vajadusele), lisada ja teha kõike seda, mida nad soovivad, õpikeskkonnas. Kuna fookus on muutunud, siis enam ei ole võimalik pakkuda sama kogemust ja teadmisi kõigile, vaid igaüks loob sellise sisu oma õpikeskkonnale nagu ta sel hetkel kõige õigemaks peab (Wilson et al., 2007). Kuna virtuaalsete õpikeskkondadega ei olnud võimalik jagada väljapoole oma loodud sisu, siis personaalsete õpikeskkondadega on see võimalik ning tugevalt soovitatud (Wilson et al., 2007). Kõige kergem on seda teha kasutades Creative Common litsentsi, tänu millele võidakse sinu materjale kopeerida, kasutada, muuta ja edasi jagada ilma sinu nõusolekuta (Wilson et al., 2007).


Kuigi võib personaalne õpikeskkond tunduda väga suurepärase võimalusena, siis ka seal on omad väljakutsed. Näiteks selline õpikeskkond peab kindlasti sisaldama võimalust kommenteerida ja jagada oma postitusi või tagasisidet (Wilson et al., 2007). Veel ei ole mõtet oma personaalsesse õpikeskkonda luua liiga palju erinevat sisu, sest see tekitab teistel inimestel segadust ning nad ei jõua seda kõike läbi uurida (Wilson et al., 2007). Samuti ei ole mõtet oma õpikeskkonna sisu toota ainult allikate loeteludega, sest selline teguviis ei ole jõukohane ja mõistlik (Wilson et al., 2007). Üheks lahenduseks on keskenduda kindlatele teemadele, mida käsitleda ning nende teemade raames tuua huvitavaid fakte ja allikaid, mis oleksid kasulikud teistele kasutajatele (Wilson et al., 2007).


Artikli kokkuvõtteks saab öelda, et virtuaalsed ja personaalsed õpikeskkonnad saavad koos eksisteerida kui personaalsest saab peamine õpikeskkond ning virtuaalne teda toetab VÕI kui virtuaalne õpikeskkond jääb endiselt peamiseks hariduse omandamise tehnoloogiaks VÕI kui virtuaalse õpikeskkonna tooted hakkavad personaalseid õpikeskondasid endasse integreerima (Wilson et al., 2007).  Selliseid lähenemisi on ka juba tajuda “E-õpe 2.0″‘s (Wilson et al., 2007).


Kasutatud allikad:


Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247


 


Selle ülesande juures oli vaja ka proovida visualiseerida enda õpikeskkonda, milleks ma valisin oma projekti Digitaalse jalajälge õpikeskkonna Google Sites. Programmina kasutasin draw.io. Programmi mõistmine oli alguses keeruline, aga kui lõpuks sain aru kuidas seal miski toimetab, siis oli skeemi tegemine kerge.


Kuna oleme oma õpikeskkonna loomisega alles alguses, siis skeemi saab edaspidi veel täiendada, aga hetkel näeb see välja selline:


õpikeskkonna skeem.PNG


 


 


 

https://arleek.wordpress.com/2018/11/09/personaalsed-opikeskkonnad/

2 comments:

Rebazeke to Arlee K

10.11.2018 20:43

Sinu tehtud skeem andis ka mulle parema ülevaate ülesandest. Tänan.

Hans Põldoja to Arlee K

17.11.2018 19:28

Üks täpsustus mõistete osas. Õpihaldussüsteemidest kõneledes kasutatakse paralleelselt mõisteid LMS (Learning Management System) ja VLE (Virtual Learning Environment). Kui LMS tähistab alati selliseid õpihaldussüsteeme nagu Moodle, siis VLE on natuke hägusam mõiste.

Suurbritannias (kust loetud artikli autorid pärit) kasutatakse seda sageli LMS sünonüümina, nii et antud artiklis tähendab “virtuaalne õpikeskkond” õpihaldussüsteemi. Paljud teised mõistavad virtuaalsete õpikeskkondade all laiemalt erinevaid virtuaalseid õpikeskkondi (suletud ja institutsioonikesksed õpihaldussüsteemid, erinevad avatud ja hajutatud keskkonnad, vahepealsed avatud ja suletud keskkondi kombineerivad lahendused). Kui lähtuda virtuaalse õpikeskkonna laiemast mõistest, siis on personaalsed õpikeskkonnad üheks virtuaalsete õpikeskkondade alaliigiks.


MeeldibMeeldib

Post a comment