Intelligentne arvutikasutus

7.loengu kodutöö

14.11.2010 21:43 by Elisa Uussalu
Arvuti turvalisus

Minu arvuti turvamiseeskiri:

1. Uue arvuti ostmisel paigaldan esimese asjana asjaliku viirustõrje (Kasutan Elioni arvutikaitset. Kas 29.-/kuus on piisav investeering oma turvalisusesse? On see üldse vajalik, on ju tasuta viirustõrje programme jalaga segada?) .

Arvutikaitse skännib iga nädal 1x viiruste ja nuhkvara järel. Lisan arvutile salasõna.

2. Iga kord, kui pank palub mul salasõna muuta, siis samal ajal muudan ka oma meili jm tähtsamate kontode salasõnu. Kasutan suur-ja väiketähti ning numbreid.

3.Enne msnis saadetud lingile klikkimist mõtlen ning vähimagi kahtluse korral küsin, kas sõber tõepoolest selle lingi mulle saatis ning mida see sisaldab.

Kui on vaja kellelegi mõnda parooli või koodi öelda, siis msn, suhtlemisvõrgustikud ega ka e-mail ei ole selleks õige koht. Silmast-silma on parim variant ning lootes, et kõiki inimesi veel pealt ei kuulata, siis ka telefon.

4. Avalikus wifis ei külasta internetipanka ning hoidun külastamast lehekülgi, kus pean parooli kasutama.

5. Bänneritel ja reklaamidel ei klikka.

6. Ei unusta varundamist.

7. Enne mõne pildi internetti riputamist/sõbrale saatmist teadvustan endale, et pärast seda hetke puudub mul igasugune kontroll selle üle.

Lisaks tahaks teada, mida selleks teha, et Google-passwordist lahti saada? Mugav ju küll, kuid mitte väga turvaline! Ning kas selline abivahend nagu Password Safe, kus saab oma salasõnu salvestada, on turvaline, turvalisem kui kodus sahtli põhjas vedelev paber, kus kõik salasõnad kirjas? Pakutavaid võimalusi on internetis muidugi palju, ei oskaks nende hulgast ühtegi väljagi valida.

Kolm turvaintsidenti

1.http://www.epl.ee/artikkel/283329

Pank saadab kliendile e-mailile palve edastada meili teel pangale delikaatsed interneti panga paroolid.

Päris vana petuskeem juba. Tahaks loota, et tänasel päeval enam ei leidu (või leidub vaid mõni üksik), kes sellise asjaga kaas läheb ning heauskselt oma paroolid meili teel saadab. Pank ei küsi MITTE KUNAGI meili teel sellist asja. Ka siis, kui meili saatja näib olevat tõepoolest just minu isiklik pank (nt klienditugi@seb.ee või hansa@hansapank.ee vms)

2. (Avalik) WIFI

http://www.arvutikaitse.ee/?p=189

http://files.wifi.ee/ART/NYT_VPN.pdf

http://www.e24.ee/?id=331444

http://www.e24.ee/?id=264994

Lugesin eeltoodud artikleid. Pea igalt poolt kättesaadav wifi on küll mugav ja paljudes kohtades ka hädavajalik, kuid oluline on meenutada inimestele, millised ohud sellega kaasnevad. Eelkõige sain loetud artiklitest teada, kui lihtsate vahenditega ning ka väheste teadmistega on võimalik jälgida ning salvestada infot, mis wifi kaudu levib. Tänavune suur draama Google Mapi ümber, kus kurikuulsad pildistavad autod lisaks fotodele ka inimeste andmeid jäädvustasid, on hea näide selle kohta, et kui keegi ikka väga tahab midagi teada saada, infot koguda, siis seda ka saadakse. Parim kaitse on arvutit üldse mitte internetiga ühendada ning võimalusel üldse mitte seda kasutada…

3. http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/17482_13.HTM

Saksamaa automüügi Interneti portaal Mobile.de lokkab petuskeemidest, kus luksautode müügikuulutuste seas on palju odavama hinnaga samaväärsed autod. Mobile.de-st autot otsinud Ülo sattus soodsa hinnaga BMW maasturi X5 müügikuulutuse peale. Ülo saatis hinnakinnituse saamiseks müüjale kirja. Väidetavalt Californias elav müüja Bill Thomson ütles, et üritab rahaliste raskuste tõttu autost ruttu vabaneda.

Kirjavahetus Ülo ja Billi vahel jätkus. Ülo uuris täpsemalt auto seisundit ja ostutingimusi. Ühes kirjas soovis Bill maksejõu tõestamiseks kanda Ülol MoneyGram rahakaardiga auto eest tasumiseks vajaminev summa mõnele Ülo sugulasele. Peale ülekande sooritamist pidi Ülo tegema ülekande tšekist skänneriga koopia ja saatma selle Billile, kes omakorda küsinuks pangakontorist tehingu toimumise kohta. Ülo oleks ülekandega näidanud, et suudab auto eest maksta, kuid Bill oleks selle raha pettuse abil endale saanud.

MoneyGramiga ülekannet tehes saab raha ülekandja vastava tšeki, kuhu on märgitud saaja andmed ja kontrollkood. Õnneks nägi Ülo petuskeemi läbi ja jättis tehingu katki. Hiljem tuttavalt õpetussõnu kuulates sai Ülo teada Billi kavatsustest minna skaneeritud tšekilt saadud andmetega panka, kust ta oleks ilma suurema vaevata raha kätte saanud.

Internetist ostmine on minu jaoks väga ebausaldusväärne. Raha ettemaksmine ning siis postiga kauba ootama jäämine, see ei ole minu jaoks. Selles juhtumis tundub mulle aga, et mina (ilma kellegagi konsulteerimata) ei oleks petuskeemist aru saanud ning kuna siin tahtis teine isik minu usaldusväärsuses veenduda ning ma oleksin tahtnud talle hea meelega seda tõestada, et ma olen igati ostujõuline klient, siis tundub mulle, et kui ma tegeleks internetist asjade ostmisega, siis ma oleksin küll päris haledalt oma rahast ilma jäänud. Ühesõnaga, isegi siis, kui sa ei oska midagi halba kahtlustada, on kõik võimalik. Poodlemine jäägu ikka poodidesse.

Facebook ja turvalisus

Kui sind ei ole Rate´s, siis sind pole olemas. Kui sind pole Orkutis, siis sind pole olemas.

Kui sind pole Facebookis, siis sind ei ole olemas.

Meie füüsilisele eksistentsile on lisandunud virtuaalne eksistents, mille elushoidmine nõuab pidevaid sissekandeid, uuendusi, jagamisi, meeldimisi, hindamisi, sisukaid ja sisutühje kommentaare. Kauge sugulane, esimese klassi pinginaaber, mingi tüüp peolt, ajaloo õpetaja ja veel loendamatu arv inimesi saavad teada, mida sa õhtuks sõid, kellega kinno lähed, mis su kass korda saatis jne. Me laotame oma igapäeva elu letile, kus siis pea et igaüks võib seda uurimas käia, saada osa meie rõõmudest ja muredest, tunda kadedust või head meelt.

Kuid iga oma liigutuse ja mõtte ülestähendamine ning jäädvustamine võib ka kurjalt kätte maksta. Andes rõõmsalt kõigile teada, et on minnakse palmi alla puhkama, on see justkui kuulutus vargale: „Olen ära, korter tühi, astuge läbi“. Kui ka meie endi „sõprade“ seas selliseid inimesi ei ole, siis võib sõbra sõber seda kellegi teise konto alt lugema juhtuda ning tagajärjed võivad kurvad olla.

Samamoodi on juba pikemat aega räägitud laste piltide riputamisest internetti, kas see on eetiline, kas see on turvaline? Kas me muidu näitaks kõikidele juhututtavatele ja ka täiesti võõrastele inimestele oma lapse pilte? Annaks neid rõõmsalt teistele? Vist mitte, kuid internetti üleslaadimisel satuvad nad justnimelt täiesti tundmatutesse kätesse ning me ei tea kunagi, kes ning mis otstarbel mõnda fotot kasutab.

Samuti on juba ammu teada, et tööandjad googeldavad tööotsijaid. Niisiis võib mõnest naljana näivast pildist, sünnipäeva peaost või kommentaarist saada takistus karjääriredelil. Alati on võimalik oma tegevuse nähtavust piirata, paljud seda ei tee ning sellest ei pruugi ka kasu olla, sest nagu juba öeldud, ka sõbra sõber võib olla teie tulevane tööandja.

Selleks, et virtuaalne „mina“ edasi elaks, kuid samal ajal reaalset inimest oma tegevusega ei lämmataks, tuleb leida tasakaal ning suhtlusvõrgustikes võimalikult madalat profiili hoida, sest me võime sinna kui kalad kinni jääda.

http://e-arvutikursus.blogspot.com/2010/11/7loengu-kodutoo.html

0 comments:

Post a comment